Imäkeele tunnih olle vahtsõnõ oppaja. Kuigimuudu olle nii, et mu nime takah es olõ päivikuh üttegi hinnet trehvänü. Nii tä sis ütel hääl pääväl küsse minno. Muiduki ma es kuulõki küsümist, olli õkva pinginaabriga kaartõ mängnü. Saie katõ, mis edesi hargnõsi hädäs, et oppaja es taha minno eksämile laskõ.
Klassijuhatajal ja imäl suur murõh: mis tetä? Lepüti kokko, et las ma tii proovieksämi. Oppaja muiduki es anna aigu, õkva järgmäne päiv tegi eksämi är. Ma saie nelä. Sis pidi tä minno iks peris eksämile kah laskma ja tollõ kiroti ütegi vialda viie pääle.
Direktor tekk’ tuupääle oppajalõ kõrraliku päästoppusõ. Et kost ma toda tiiä? Kõgõpäält õiõnd’ oppaja esi, et sai mu peräst võtta. Tõnõkõrd trehväs’ oppaja miis mu imäga kokko ja pallõl’ täl tennädä umma poiga, kiä timä naasõ paika pand’. Tulle vällä, et naanõ olle pääle oppajas saamist väega uhkõs lännü ja taha es inämb kedägi õigõhe kuulda võtta.
