Nii kavvõlõ, ku mälehtä, om mi perren iks aialapikõist peetü. Latsõpõlvõn, miä jääs 1950. aastidõ algustõ, elli ma Võro liinan Juudi pargi veeren, koh prõlla sais korgõ tornmaja. Toona oll’ sääl matal valgõ vinklin maja, kõrval katõkorrusõlinõ puumaja. Hoovipäälsen korgõ kivikeldri otsan saisvan ubõrigun ellimi mi.
Ümbre hoovi tull’ kokko umbõs kümme majapidämist. Hoovinuka laudahuunõ takan saisiva puukuuri ja sis peris suur aiamaa. Kõik tuu kupahtus olle varramba pernaasõ uma olnu. Vinne valitsus jagasi maja eräle kortinis, õnnõs jäeti pernaasõlõ kah üts tarõ. Nii jaotõdi aiamaagi võrdsõhe kõiki kortinidõ vaihõl.
Meil olliva mõnõ pindre, kon vanaimä kasvat’ sibulit, põrknit, eski madalat tõugu tomatit. Noorõnpõlvõn oll’ vanaimä elänü Vinnemaal ni kasvat’ eski Türgi upa, miä mullõ sukugi es passi. Mõni mar’apuhm oll’ kah mi käen, a ubinit võisõ egäüts ütskõik määndse uibu alt-külest kor’ada.
Miilde om jäänü hirmmakõ Martsipani upin. Rabarbripuhm muidogi aianukan. Määnestki tõõsõ takast är tõmbamist vai tüllü külh ei mälehtä. Eski poiskõsõ kävevä tõsitsõn ubinaraksun üle järve.
Tuul vaesõl päältsõa aol oll’ jo egä rohilinõ lipõn söögilavva toes. Latsõki oodiva keväjä varra sibulapäälse nõnna, talvõl küländ kõtu korisõmist kullõldu. Küsti vanõmbidõ käest lupa, siputõdi rohilinõ leevä pääle ni naati võileeväpuuti mängmä.
Kipõn ildampa jaotõdi vist tüükotussidõ kaudu liinarahvalõ Nöörimaalõ kardohkamaa. Pääle tüüd sis kümne küüdse, lapju-hargiga maad haritigi. Kohvipausõst tiidä es unistagi, olõ es kõrralist kohvigi. Papridõ perrä pühäpääväne hingetõmbaminõ oll’, a tuu läts’ tävve ravvaga kodotöie rabamisõs. Kõkkõ tetti jo käsilde, ilma massinilda.
Sääl kuurinukan peeti viil kannu, jänessit vai tsika, säält tull’ aiaväetüst kah. Vanaimäl oll’ kits, kiä Juudi pargin kablan haina nosisi. Pall’odõl liinainemiisil ellivä toona viil vanõmba vai sugulasõ maal, kinkalõ keväjä-sügüse talgohe appi minti. Tüü tasos sai sis kardokit vai muud aiavillä, miä käe otsan liinabussi pääle kannõti.
Ku ma uma elo pääle saie, juhtu õks nii, et elli kohki liina lähkün, tüükotussõst jaeti väiku aiamaa kah. Vot sääl saie joba rohkõmb juurikit kasvata. Oll’ väiku kasvumajagi. Edimält plastkilest, perän õks klaasist. Nõukaaigu panti aialapp inämbähe otsast otsani tarviligu juurvilä, mar’apuhmõ ala. Mõni lillikene muidogi silmäilos mano. Tuul aol oll’ ni kodoaid ku kodonõ sissetegemine kõtu kõva tugi. Poodi riioli pääl laiutiva uhkõlõ õnnõ tomadi-räime konservitorni. Ülejäänü oll’ juhussõ, õnnõ vai tutvusõ lotõrii. Kas jopastu miä parõmbat saia vai vahtsõt trääsä.
Prõlla om potipõllundus jälki moodun, a pall’odõl nigu mooduasi – ilopuhma klantsidu ja vällämaa häitsme laiutasõ. Kasvuhuunõ omma suurõ, sääl kasus kõkkõ – tillist arbuusini. Kiä taht, vidä sinnä sohva sisse, et pikembält plaanõ pitä. Abimiihi-massinit kah umajago ni keeroliidsi. Pindrekeisi haritas tuuperäst, et umma ja keemiäkihvtildä kraami saia. Kae vai maasikit. Ku ma keväjä noist vällämaa üte mõõdiga klantsituist marjost müüdä lää, tulõ kõrrapäält plastmassi mago suuhtõ ja miilde, ku sügäväl Vinne aol olliva Narvan söögipoodi aknõ pääl vällänäütüses säedü piimäpudõli, minkan valgõ jahu piimäs seen. Päälegi, ega kõtt tuust ei hooli, ku mar’a millimeetrega mõõdõt, lugõ makõ maik.
Lühkült ütelden – vanastõ avit’ aid ello jäiä, parhilla avitas illo kaia ni keemiakihvtist vapa kraami kasvata.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
