Ma kuuli raadiost, et Itaaliah om suvinõ koolivaheaig viil kats nädälit pikemb ku Eestimaal. Meil kõnõldas egä aasta, et latsõ piässi varramba kuuli minemä nigu Soomõmaal. Soomõh om kooliaasta umbõs kümme päivä pikemb. Tiiä-i, kas tuuvõrra omma näil koolipäävä kah lühembä. A mi latsil läävä nüüd päävä viil pikembäs. Tunni nakkasõ külh ildamba, a inämbüs latsi piät vanõmbidõga üteh katsas kuuli minemä ja nika sääl mängmä, ku opminõ pääle nakkas.
Nii latsilõ ku latsõvanõmbilõ olõs parõmb, ku opma piässi õnnõ koolitunnih. Õdagu kotoh saassi rahulidsõlt uma perrega olla. Tulõ arvo saia, et vahtsit tiidmiisi tulõ niipall’o mano, et kõkkõ olõ-i vaia koolih selges oppi. Parhilla tulõ kuuli inämb latsi, kiä mõista-i eesti keeleh kõnõldagi, mis sõs viil lukõ vai käsilde kirota. Koolitüüs kodo tohessi anda õnnõ kohustusõ umavaihõl periselt kõnõlda, ilma nutividinit pekko võtmada. Vaia om oppi olõma hää inemine, külh kõik muu tiidmise saa elo joosul mano oppi.
