17. Abielo
Abielo om pühä tõotusõga ant lubahus, kon, olkõ hään vai halvan, piässi miis ja naanõ elo lõpuni üten elämä ja tõnõtõist avitama. Inämbjaolt iks om kah nii. A mitte egä kõrd. Naisist, kes omma edimält nigu tibukõsõ, saava perän kur’a kulli. Mehe püüdvä kah edimält herräsmehe olla, kooni eloraskusõ näid hindä ala matva.
Ku omma viil väiku latsõ kah ja vanavanõmbit abis ei olõ, lättki pingõ väega suurõs. Tüü, kodo, latsõ, massu ja vaihõpääl võla kah. Ei olõ inämb tõnõtõsõ ja perre jaos aigu. Üttemuudu elämine-olõminõ ja rahulõolõmalda olõk tekütäs tüllü. Abielon lätt vaia häste pall’o kannahtust ja tarkust, tõnõtõsõst arvosaamist ja lukupidämist.
Näüde elost. Miis ja naanõ olli joba kõrra abielon olnu, ku nä umavaihõl tutvas saiva. Naanõ kasvat’ kattõ väikeist poiga, miis ütte joba suurõmbat poiskõist.
Pääle paariminekit ja kuun elämä nakkamist tulli latsi vaihõl tülü. Suur poiskõnõ tekk’ vähämbile liiga, kiusas’ ja mõnikõrd eski lei. A kõgõ tekk’ tä toda sis, ku esä es näe. Ku naanõ kaivas’ki, sis miis es usu tedä.
Ütskõrd, ku suur poiskõnõ jäl vähämbit pesse, sai naasõl mõõt täüs ja tä karvost’ lüüjät tõõmeeli. Miis näkk’ tuud karvostamist päält ja sai nii vihatsõs, et läts’ naasõlõ kallalõ. Nii saigi kärgpere abielo läbi.
18. Õnn ja rõõm
Õnn ja rõõm käävä käsikäen. Ku mi olõmi õnnõligu, omma kõik tõsõ mi ümbre kah rõõmsa. Õnnõ ja rõõmu tunnõt är inemise hääst tujost. A mis meile sis miildüs? Arvada, et raha. A mitte ütsindä.
Sul või olla külh pall’o rahha, a ku sul ei olõ näütüses tervüst, ei olõ tuust rahast määnestki rõõmu. Kõgõ suurõmb õnn om iks hää tervüs. Ja toda tulõ elo joosul hoita.
Egäüte jaos omma uma as’a ja tundõ, mis tegevä õnnõlikus ja millest tundas rõõmu. Imä jaos om kõgõ suurõmb õnn timä lats ja latsõ rõõmu om imä silmist nätä.
Näüde elost. Naanõ, kes oll’ maal sündünü, a pidi tüülkäümise peräst kavva liinan elämä, unist’ jo ammu maalõ tagasi kolimisõst, et rahust ja vaikusõst mõnno tunda. Pensionipõlvõn tä ostsõgi maalõ elämise, kon oll’ är süütü kasunu aiamaa kah. Naasõ unistus oll’ maa är arri, et saasi sinnä ilo jaos lille kasuma panda ja aiavillä tetä. Kuigi tuu maa kõlbulidsõs tegemisega sai vaiva nätä, oll’ naanõ väega õnnõlik, ku sai edimädse kasvo maaha kükädä. Ja toda rõõmu, mis tä sügüse tundsõ, ku saagiaig kätte jõudsõ… Sai uma aiamaa päält talvõkardohka ja muu söögikraami.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
