Ku latsõ latsiaian käävä, kõnõlõsõ nä iks koton vällä, mis sääl tetäs. Seo lugu juhtu Nõvvokogo aol. Poiskõnõ tull’ ütel pääväl kodo ja oll’ väega rõõmsa. Tä kitt’ vanõmbilõ, et näil oll’ latsiaian kosmonautikapäiv. Tuudaigu kõnõldi telekan kosmonautikast ja Gagarinist, tollõst jutust olliki latsõ ummi tegemiisi man tuld võtnu.
Latsiaia hoovi pääl oll’ suur puukand. Edimält mänge latsõ tollõ man postimiist. Kand oll’ postkontor, üts lats oll’ kiräkandja, tõõsõ tsiiruti timä ümbre ja nõudsõva, kas näile kirja om. Üts tütärlats kai umma vällämõtõldut kirja ja ütel’, et seo om saadõt kosmosõst, Juri Gagarin om seo saatnu.
Tuupääle otsust’ üts poiskõnõ, et tulõ naada mängmä hoobis Juri Gagarinit. Tä ronisi tuusama kannu otsa, ai käe lakja ja hüpäs’ kannu otsast alla, samal aol hõigatõn: «Ma olõ Juri Gagarin!»
Sääne oll’ sis latsiaia hoovin latsi ummapääd kõrraldõt kosmonautikapäiv, samal aol ku kasvataja majan kohvi jõiva.
