Üts tüümeheiän miis karas’ turu pääl ütele vanakõsõlõ harja: «Kuis sa tohet munnõ müvvä ja kanno pitä, sul jo huuldaja!»
Huuldaja jah tuu kats kõrda nädälin söögikraami, midä tellit. Vanamiis tüüt’ eloaig kaubandusõn. Tuul aol oll’ edimäne abilinõ arvõlaud. Seo riistapuu om prõlla kah lavva pääl. Harinu muud: lüvvä kulu ja tulu kokko. Pension om väikukõnõ, om vaia rahha mano saia, et võlgu ei jääsi. Mõistust om viil pään ja jala liikva. Ega tä olõ-i mõni susi ütsindä suurõn laanõn! Käeotsan vii munakarbi mitu verstä bussi pääle ja turgu. Hää viil, et buss käü! Turg tsipa kah nigu seltskunna muudu, olõt inemiisi seen.
Tä kar’atas kanno uma moro pääl. Ületalvõ peetü kana tüküse iks kaoma. Kõrd oll’ uss kah är lahutu. Keväjä määndselgi aol löüdse lauda takast nurmõ päält ritta pantu är tapõtu kana.
Kannu iks kaos veitsiviisi. Sügüse om elo rahulikumb. Tä taht tiidä, kohe kana kaosõ. Avitasi vast valvõkaamõra, a vanast mehest arvada ei olõ tollõ riistapuuga ümbrekäüjät.
Kas om nii, et ku huuldaja olõman, sis om kõik: istu 24/7 nelä saina vahel ja ooda. Tä taht ellä uman koton. Hää om, et söögikraam kodo tuvvas, puut om kavvõn liinan. Autot ei olõ. Kana omma egäpäävä hallin ütsigu inemise elon seldsilise.
Hädä sund inemist midägi valima. Hoolõkodo om tõnõ võimalus. A ku sa ei olõ tuujaos viil valmis. Tuu om jo nigu vangimaja!
Ku olõt lihtsä inemine, ei olõki elo lõpp väega roosilinõ. A kõik mi jo saami mugu vanõmbas. Ei tiiä kiäki, mis iin uut.
