Ammõdiütisüs jagi reisituusikit. Oll’ aastak 1979. Olõs väega tahtnu saia Ungarihe, sääl müüdi ilosit asju, a jäi üle paar Tsiberi reisi tuusikut ja ma pikä hambaga võti tuu pakmisõ vasta. Põllumehe, 30 inemist, lätsi kolmõs ja poolõs nädälis reisile Baikali taadõ. Sõidimi ekämuudu, kõndi tull’ kah. Miihi oll’ grupin 20 ja naisi 10. Piätüspaiga olli turismibaasõn. Sääl sai sanna, a sinnä jõudõn tull’ võtta hinnäst ritta ja lauluga sisse marssi. Meil oll’ egän paigan uma lustilaul, üts näütüses «Sanna takan tiigi veeren».
Nii kavvõl oll’ eestläisi vähä nättü. A tuud ma ütle kül, et kost eestläse läbi lätsi, sääl ostõti kõik viin är kah. Iks rublanõ ring. Ma jagi sääl uma viina är janutsilõ ja vedelä muna pääletuud. No ja telkmisel olli iks priitahtlinõ abilinõ leemekoppa liigutaman.
Irkutski marmorivabrikun võidsõ egäüts kiltõ üten võtta. Kävemi Olhoni puulsaarõ kuupõn. Sääl oll’ maa-alonõ järv ja kristalli tollõ kaldõ pääl. Giid mängse noidõ kristallõ pääl nigu hõrilat. Tunnusviis oll’ «Taigaa, taigaa». Tuu maa ala minek oll’ ohtlik ja väega rasse. A giid otsõgi rassõmbit kotussit, miä meile miilde jäänü. Sääl järve veeren pallõl’ giid meil laulda. Kõmistimi sõs «Sääl Tsiberin Baikali takan» ja mitund muud laulu. Tagasitii pääl tull’ sainalahkõst läbi minnä. Tuu oll’ nii kitsas, et meil üts Jüri jäi makopiten kinni. Periselt oll’ kõrval väreht kah. No ja nüüt om Olhoni kuup kinni pantu. Sääl oll’ juhtunu määnegi tragöödiä.
Meelen om ütine telkmine taigan ja tulõ pääl söögitegemine. Ja iks laul ja laul. Tull’ minnä risti läbi mägiuja, kon vesi oll’ kats kraati. Nigu zilettega olõs siiri nilutu. Taiga pehmüs pett är ja uinutas.
Ku mi jälki turismibaasi jõudsõmõ, tull’ üts väega illos krunniga tütrik vasta ja uursõ, kost olõmi. Ütel’, et näil om Irkutski võrkpallimiiskund ja küsse, kas mi olõ kah sportlasõ. Zootehnik Jüri pandsõ vasta, et mi olõmi Eestin kah kursin ja tiiämi, et näide võistkund om väkev üle liidu. Tetti ettepanõk mängi. Jüri kostsõ vasta, et kuna mi olõmi puhkusõl, sõs võistkunna dresse üten es viä. A mängus läts’ ja mi puult panti kohtunikus minno, kes ma üttegi sporditerminit es tiiä. A nall’a sai kommõntiirmisõga pall’o ja lõpus juhtu, et mi võidimi!
Sõidimi laivaga Baikali pääl ja tuu vesi oll’ nii makõ ja hää, et pall’u võtsõva toda pudõlikõisiga üten. Ku perän tagasi sõitva linnugi pääle lätsimi, kästi nuu pudõli vallalõ tetä ja esi lonks võtta, inne es lasta linnugi pääle. Laiva pääl leimi kah laulu ja mugu seletimi nal’ajuttõ. Äkki tull’ käsk, et laivamiiskund kiild magama minnä, om tormihoiatus. Kästi perrä kaia, et kiäki vika ei saasi. Ildamba tull’ vällä, et olokõrd oll’ õks peris ohtlik. Laiv hüpäs nigu pähkmäkuur lainidõ pääl.
Mehe olli otsustanu, et naisi om reisi pääl nii veidü ja naid tulõ hoita. Otsustõdi vällä valli grupi Eva ja tollõlõ avvohinnas pand’ egä miis vällä üte sokolaadi. Et ma olli poissõ poputanu ja näidega kõkkõ jaganu, otsustõdi Eva tiitli perämädsel õdagul anda mullõ ku kõgõ lustilidsõmbalõ ja abivalmimbalõ preemiäs. No suu lätt viil täämbägi kõrvuni, ku tollõ pääle mõtlõ.
Aig oll’ sõs tõõnõ, reisivarustus hallõ. Õnnõs üts sääl kandin käünü käskse meil inne reisi üten võtta villatsit rõivit. Tuu pääle ei olõs esi tulnugi. Muiduki oll’ egäl eestläsel lugu ummist Tsiberihe kiudutõtuist ja noid juttõ mi reisi pääl ka kõnõlimi. A päämine oll’ iks laul! Olõmi täämbädse pääväni uma reisiseltskunnaga läbi käünü, a alalõ omma mi siäst õnnõ ütsigu.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
