Pidulinõ kõnõ Antsla valla «vapilõvilõ»
Väega avvustõt Tammõ-Lauri tamm!
Saisat ütsindä kesk lakõt nurmõ. Ei pelgä sa tormi, kõvva külmä ega suurõtükütuld. Keväjä panõt jäl vahtsõ lehekuvvõ sälgä ja kaet rahuga, kuis inemiselatsõ su ümbre toimõndasõ. Võtat vasta hulga küläliisi lähküst ni kavvõst, piät näidega üten piknikut ja õnnistat ekä nuurtpaari, kiä tulõva sukka uma rõõmu jagama. Olõt kõigildõ ausa ja suurõmeeleline puiõ kuning.
Tiidjä ütlese, et sa lätsit kasuma joba 1326. aastal. Nii et timahavva om sul väkev juubõl. Säitsmesaa aasta seen olõt nännü ja kuuldnu hoobis inämb ku üts eluluuraamat või mahuta. Om sul meelen, kuis Jüriüü mäss valla läts’? Ollit sõs ju 17aastanõ puukõnõ. Kolumbus, Luther ja Galilei es olõ viil sündünü, ku sul edimäne aastasada täüs sai. Ellit üle kõik naa sõa, tõvõ ja muu hädä, miä omma mi maad nuhelnu.
Rahva juttõ perrä oll’ su «esä» hoobis Karl XII, kiä tsusas’ üte toki maa sisse ja tuust kasvi tamm. Seo om muiduki tühi pori. Toona, ku Roodsi valitsõja Eestin talvõ müüdä saatsõ, ollit sa joba pia nelläsaa-aastanõ tävven jõun vägimiis. Eesti riigi välläkuulutamisõ aos oll’ sul elätü veidü vähämb ku kuussada aastat. Võit uhkusõga üteldä, et olõt algusõst pääle olnu seo riigi kõgõ vanõmb kodanik.
Passi vai ID-kaarti sullõ ei anta, a tuust ei olõ hätä, selle et egäüts tiid sinnu. Vähä aigu oll’ sul kogunistõ uma valuuta: su pilt ehtse kümnekroonist rahatähte. Antsla valla «vapilõvi» olõt sa täämbädse pääväni.
Kunagi kohisi su ümbre hoobis inämb tammi, a nuu raoti kõik aigupiten maaha. Vanast oll’ tamm ju talupoja raud. Tammõpuust ehitedi muu hulgan suuri sõa- ja kaubalaivu, miä häste vasta pei. Pall’u suguvelli om sul jäänü tuuperäst merepõhja. Ei tiiä, kas mõni naist puiõst, kellega üles kasvit, om pantu Urvastõ kerigu lakkõ? Sa esi jäit kirvõst putmalda. Inemise saiva kuiki arvu, et olõt esimuudu väega puumüräk. Sinnu naati pühäs pidämä.
Edimäst kõrda käve ma su man sõs, ku olli nelländä klassi poiskõnõ. Es küünü esiki kümme last sust ütenkuun ümbre võtma. Ma õkva tundsõ su kahrõt kuurt patsutõn, et sullõ miildüs inemiisiga läbi kävvü.
Kolmõ aasta peräst trehvsimi jäl, a tuu es olõki mu jaos nii hää sündmüs. Lätist ja Leedust tull’ trobikund oppajid Antsla kuuli kaema. Pääle tuu näüdäti näile Urvastõ kandin põnõvid kotussid ja millegiperäst panti minnu su eluluku kõnõlõma – puhtan vinne keelen. Olli tuus aos õnnõ aastakõsõ vinne kiilt opnu, a midägi sai iks arvu. Saisimi kõik üten su laja krooni all ja ma vuristi uma jutu paprõ päält maaha.
Oi heldekene, kuis sõs nakas’ küsümüisi sadama! Es jää mul muud üle ku ullimuudu vastada: «Nje znaaju, nje ponimaaju!» Üts oppaja tahtsõ teedä, midä «Tammõ-Lauri tamm» õigõlõ tähendäs. Tuu jaos oll’ mul vastus olõman: «Tamm – eto dub, a Lauri – eto imja.»
«Mis «Urvastõ» tähendäs?» es jäetä minnu rahulõ.
«Eto mesto,» ütli, klimp kurgun.
Nüüd olõ ma sul nigu hõimlasõl joba mitu kõrda külän käünü, süä õkva kisk su poolõ. Kah’us ei olõ sul inämb kõgõ parõmb tervüs. Su aastatsõõrõ ei saa kiäki üle lukõ, selle et sa jäit joba ammu seest tühäs ja su sisekund om nüüd hoobis raudbetoonist. Ossa tüküse murduma ja tüvi kuius. Ei olõ põh’amainõ maa su jaos küländ rammunõ ja talv küländ pehme. Su kõgõ vanõmba sugulasõ eläse Leedun ja Bulgaarian, mõlõmba omma arvada üle 1500 aasta vana. Naidõ kõrvan olõt viil nuur!
Tulku, miä tulõ, a su kimmäs sugu ei häö niipia. Su ossõ küllen om rippunu tõhvõ inämb ku taivan tähti. Hää sõbrakõsõ paiuharagu omma nuu üle maa lakja vidänü. Ei tiiä sa vast esiki, mitu tõhvapoiga om sul kasuma lännü ja suurõs puus saanu.
Tugõvat ossa ja kimmäst juurt, Tammõ-Lauri tamm! Näemi viil!
Kae videot, kuis Kahro Marek tammõlõ seo kõnnõ pidä. https://www.youtube.com/watch?v=RnZcqZoQdxI
Kahro Marek Tammõ-Lauri tammõ man. Rahmani Elo pilt
