Õkva seo kuu keskpaigan tull’ sääne tunnõ pääle, et kardohk tulõ maaha panda. Toomõ olli mõni päiv varrampa häitsemä lännü, mi maal vist usutas, et tuu om õigõ kardohkapandmisõ aig. Es hiidütä tuu, et minevä aastak sai vast sama pall’o saaki, ku maaha olli pandnu. Ka pikk keväjäne põvvaaig es hiidütä, selle et peräkõrd tull’ jo ka kõrralik vihm ja vali maa likõs.
Egä kevväi tulõ mullõ kardohkapandmisõ aigu miilde Hamsuni Knuti romaan «Maa õnnistus». Sääl om toda jantmist üten mägitsen Kavvõmaa talon peris hulga ja pia egä aastak tulõ ette põud vai muu hädä, miä põlluviläl kassu ei lasõ. A romaani tegeläne Iisak üten uma naasõ Ingeriga ei jätä ilmangi perrä, pruuvva iks vahtsõst ja vahtsõst hinnäst elon hoita. Tollõst romaanist om meelen, et vahtsõnõ välämaa vili nimega kardohk pidä kõgõ parõmbalõ hõelalõ ilmalõ vasta.
Aig om müüdä lännü, no ei olõ kardohk inämb vahtsõnõ vili ja timä vastapidämine kah olõ-i kimmäs. Tulõva kardohkamardiku. Tulõ lehemädänik. Olõ-i inämb eläjit, kiä põllu pääle rammu andva. A seletämäldä ja vastapandmalda tahtminõ keväjä kardohk maaha panda om tuugipoolõst seen.
