Vahtsõmbal aol tüküs vägüsi päähä arvaminõ, et kõikõ saat poodist. Ja ku poodist ei saa, sis olt pahanu. Rahha om kõigil veidü, a nii pall’o iks, et kõrrakõnõ poodi mano minnä. Ja ku sis poodist ei anda toda, midä tahat, käänüs miil kur’as. Kuis nii, et ei saa, ma taha süvvä ja õkva parhilla!
Niimuudu mõtõldõh olt iks väega võlssi liikmah. Tähtsä om kasvai veidükeses tagasi minnä juuri mano, sinnä, kost kõik algusõ saa.
Poodist ei saa mitte. Kõik saa algusõ siimnest. Om tä sis väikump vai suurõmp. Panõt terä, panõt väiku kardoka mulda ja nakkat uutma. Ooda noh, uutmisõst ütsindä jääs veitüs. Huult piät kah iks veidükesegi kandma, peris ummapääd kasus õnnõ orashain. Ja tuu võtt võimust, ku inne taivaesä pääle luutma jäät.
Eestläse olõ-i õnnõs viil kõik liina kolinu, olõ-i poodiusku är käändnü. Om iks alalõ viil arvaminõ ja arvosaaminõ, et maad om vajja. Põllumaad, midä piät kündmä. Sinnä tulõ sitta vitä, et olõssi rammu, seemend keväjä külbä, et olõssi sügüse midägi lõigada. Ku om lõigada, sis om midägi salvõ panda. Ku om salvõh, sis säält om midägi võtta, millest ummakõrda saat hindäle kõtutäütmises süüki tetä.
Taa om sääne suurõmp pilt, suurõmp põld, midä veidükese keerolidsõmp pitä. Ullikimmämp om uma aknõ pääl algust tetä. Sinnä päse ei egäsugumadsõ eläjä jürämä, mõtstsiga künnä-i maad üles. Naabrimiis saa ei kivve pillu su kapstaaida. Päiv või külh vahel aknõ pääl vallus olla. Tuuperäst piät iks kaema, et väega kuumas ei lää, varjo pakma. A vihma piä-i joht pelgämä nigu suurõ põllu pääl. Päset kuiva ja pall’a jalaga, koh tuhvli viil otsah, õkva aknõ mano.
Saia arvu, kuis millestki saa midägi, om lihtsä. Võta sipul, panõ tsäiklaasi veidükese vett, et mukul saasi niiskust, ja varsti näetki, et su tüü nakkas villä kandma. Rohiliidsi päälüssit andma. Sipul tüküs vasta keväjät joba esi, ummapääd pümmeh kapih kasuma nakkama. Ja ku vähägi olt eloga kursih, sul om midägi viil vanõmbist põlvist sõrmi külge ja kõrvu vaihõlõ jäänü, sis võtatki tuu sibula. Võtat, ei viska är, pant hoobis klaasi. Ja nii taa lätt. Kasuma. Ja sis võit mõnõ ao peräst är süvvä. Ja tervüs tulõ. Ummi kässiga tettü.
Ei keelä kiäki nüüd suurõmbit sammõ ette võtta. Panõt joba mitu sibulat, panõt muudki. Ja sis om peräh midägi umast käest umma põskõ pistä. A ku tuu edimäne sipul aia taadõ lätt, päälüsse är kuiosõ, sis är rehmäku viil käega. Proovi vahtsõst. Esi tettü, häste tettü.
