Aastid tagasi tõi naabrinaanõ Silvi Tartu liina päält indäle puid lahkma Ilmari-nimelidse mehe. Oll’ Silvile kitnü, õt om puid lahknu ja tulõ tüüge toimõ. Ütspäiv kuulõ naabrinaasõ elämise puult, ku rauda lüvväs vasta rauda. Lätsi kaema, kas naabrinaanõ om sepä toonu ja mis asju tä meisterdäs. Jõudsõ naabrinaasõ poolõ ja miä mu silmä näivä…
Seppä õs olõ koskil, oll’ hoobis puulahkja Ilmar, kes oll’ puulahkmisõ kirvõ puupaku sisse löönü ja uhtsõ kuvaldagõ kirvõlõ pääle. Kirvõlõ päälelüümise tüüriist om parts, a ju naabrinaasõl partsu õs olõ. Paku seen ollõv kirvõs oll’ lüüdü risti paku seen olõva ossagõ. Oss õs taha perrä anda.
Ütli, õt pruuvku kirvõs lüvvä õks ossast müüdä, sõs lätt puu parõmbalõ lahki. Viil ütli, õt kuvaldagõ kirvõ pääle pessen või kirvõs katski minnä. Puu saiõ Ilmaril piaaigu lahutus, vällä arvadu mõnõ paku, mis olli puukuuri taadõ veerütedü. Noist pakkõst õs olõ Ilmari jõud üle käünü.
Naabrinaasõl oll’ viil üts hädätarvilinõ tüü tetä. Sanna lastukatus tahtsõ parandamist, kuna sääl olli mulgu seen. Nüüd sõs naabrinaasõ jutt Ilmari sannakatussõ parandamisõst. Ilmar oll’ muiduki mihkli sannakatust parandama. Pernaanõ andsõ laastu, nagla, tüüriista ja esi sõitsõ Tartu liina. Ilmar lubasi katussõ tuus aos kõrda tetä, ku tä Tartust tagasi jõud, ja telse hindäle tüü iist olut. Nigu naabrinaanõ Tartust tagasi hoovi pääle jõudsõ, oll’ Ilmar autu man ja nõudsõ tettü tüü iist olut. Ütel’, õt sannakatus om kõrran, ja naabrinaanõ andsõ Ilmarilõ ollõ. A asi oll’ hullõmb ku inne parandamist. Ilmar oll’ katussõ seen olõvidõ mulkõ pääle lastõ lüvven mulkõ manu tennü ja mulgu pääle lüüd last õs piä vihma kinni. Naabrinaanõ ütel’ Ilmarilõ muiduki süämetävvege, õt tä piässi maaha lüümä. Mis tä lupa tetä töid, midä õi mõista tetä.
Nüüd läts’ sannakatussõ parandaminõ edesi nii. Ütli naabrinaasõlõ, õt lastukatust ma õi olõ löönü, a eterniitkatusõ võimi vellege pääle lüvvä. Naabrinaanõ tõigi koskilt tarvitusõn olnuid kõrraliidsi eterniitplaatõ ja leimi vellege sannalõ katussõ pääle.
Tartu liina «meistrimiist» Ilmarit õi olõ naabrinaasõ Silvi puul rohkõmb tüüd tegemen nännü. Ilmari oll’ Silvi õks Tartu liina tagasi veenü ja inämb töid tegeme õs tuu.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
