Üts sõbõr kõlist’ ja küsse, midä ma tii. «Pikuta,» kostsõ vasta, selle et nii jo oll’gi.
Mõni päiv ildampa kõlist’ tõnõ sõbõr. Jäl sama jutt. Tuu hiitü peris är, et segäsi vai ai mu üles. Ma es nakka tälle ütlemä, et viga ei olõ pikutajan, a kõlistajan. Mille om näil kõigil sääne nõna, et ku ma kõrras pikäle olõ visanu, nakkasõ õkva kõlistama? Olõs sis viil midägi tähtsät kõnõlda.
Õnnõs om suur suvi käen ja tuu and suurõmba vabahusõ kah. Esi tiiä, kas pikuta, lää mõtsa siinde vai kohegi tsuklõma. Esiki puhkus om ette nättü. Õnnõgi tuu telefon… Äkki tulnu tuu mõnõs aos helüldä olõgi pääle säädi?
