Ku mul nakkas söögikraam koton otsa saama, jalota liinan puutõ piten. Kõik aig trehvä umma latsõpõlvõsõpra. Tä kuts minno umma maaelämist kaema. A kõrd om mul mõni tegemine poolõlõ, kõrd lätt meelest är. Ütskõrd õks olõgi tä värte takan.

Kats suurt pinni nigu vask’a tulõva mullõ vasta, hindäl kur’a näo pään, ja lõrrasõ. Nä jagava mõttõn, kes must kõgõ parõmba tükü saa. Mul om karmanni tsusat peotäüs ribikontõ. Üteldäs, et kül pini pini är tund. Ja astu sõs nigu president katõ turvamehega tarõ poolõ. No ja istuski mu sõbõr sannatrepi pääl, pääldä kikas põlvi vahel, ja kakk persest sulgi. «Imä ai minno joba varra üles sanna kõrda tegemä. Lihalappõ olliva joba minevä nädäli maaha võetu, kos tuu sis kõlbas, et kirämiis külmä sanna ja nilbõ lava pääle piät minemä.» Sannalava pääl tappa mi saami – mõskminõ lätt peris meelest ja vihtõstki omma õnnõ roodsu perrä jäänü.

Tsuklõmi lumbin ja kaemi elämist. «Õga lumbin üte kotta pääl pall’o ei saa saista, püdälä omma õkva platsin ja imevä jalgu külge,» seletäs Haani miis. «Suusarada lätt õkva tarõ takast müüdä. Ma lapjuga iks tii mõnõ kundi tasatsõmbas, paku lämmind vabarnavarrõtsäid ja mõnõlõ munakoorõtävve kangõmbat kah,» tulõtas tä talvõ miilde.

Imä tuu meile hääd külmä rosinidõga kõomahla ja soolasuidsupekki. Küsü timä käest: «Kuis sa jõvvat siin ütsindä eloga toimõ tulla? Latsil omma liinan suurõ uhkõ elämise, poodi, apteegi ja arsti ligidäl…»

«No mis ma tetä saa, ku taivaesä mullõ tervüst ja elopäivi om andnu. Ma olõ sõta ja Tsiberit nännü ja liina minek om jäl nigu Tsiberihe minek,» seletäs imä umma ello vallalõ.

«Latsõ teivä mullõ juubõlis sõidu pääliina vällä. Tahtsõ väega nätä toda kiudutõduisi ja hukka saanuisi mälestüsmärki. Andsõ iks hulka aigu otsi, ku löüdse mõnõ tutva nime, kellega sääl külmäl maal üten sai oltus. Mõni tull’ eloga tagasi, mõni es tulõ.»

Edesi seletäs imä, kuis tä teletornin käve. «Oll’ iks korgõ kül, pää nakas’ esiki ümbre käümä. Taivan olli pilve ja kai, kas Soomõmaa om nätä. Et sis koton hää külämuttõlõ kõnõlda, et ma olõ eski Soomõmaad nännü. A pilve es lasõ.»

Sis lätt imä jutt egäpääväelo pääle. «Vanast peimi iks eläjit kah, nüüd ommava õnnõ kana. Naabrimiis külbse mi põllu pääle rüä. Tuu iist tuu kändsägu lihha ja nüssigu piimä, kannulõ villä kah. Televiisorit kae harva, sääl om üts tapminõ ja suuri herri jagõlõminõ. Uma Leht om mul ilosalõ paika pantu, toda loe jupikaupa – vana silmä nakkasõ valtama ja vett juuskma. Inne sängü minekit loe viil vähä piiblit ja mõtlõ, mis ma järgmädsel pääväl tegemä nakka.»

No ega mi tsia muudu kah süümä ei nakka ja juttu om meil poolõ üüni. Pehme sulõteki all tulõ sääne hää uni, et ku kiäki püssä lasknu, es kuuldnu. Vasta hummokut pini haugatas paar kõrda. Vast hulk repän tarõ takan. Kül timä joba tiid, et kurja kikast inämb ei olõ, tuu meil ammu kõtun.

Hummogu jätä hüväste ja käänä autonõna uma Tsiberi poolõ.

Elmo