Miis om saadõt joba mitmõs kõrd tervüsekontrolli. Tohtrõ ei suta kuigimuudu vällä uuri, mis mehel hädä om.
Küsüs sis tohtrõ mehe käest: «Kuis sul lugu meelenpidämisega om?» «Meelenpidämisega om kõik kõrran,» ütles miis. «A kõkkõ ilma lorra, midä kõnõldas, ma miilde ei jätä, muido olõs rassõ ilmaasjost arvo saia.» Tohtrõ kitt mehele takka. «A kuis om silmänägemine?» «Ei mõista kaivada,» kost miis.
Edesi küsüs tohtrõ kõrvakuulmisõ kotsilõ. Miis seletäs, et täl om hindä arust kõik kõrran, ja ütles viil üle, et kõkkõ ilmalorri olõ-i mõtõt kullõlda kah. Nii saagi miis tohtrõkabinetist tulõma ilma ütegi diagnoosilda.
Kabinetist vällä päsnü miist uutva pargi veeren sõbra. Nuu õkva küsümä, kuis läts’. Miis sis seletäs, kuis läts’ ja kuis timä tervüse mant määnestki hätä es löüdä. «A periselt om mul üts suur viga külh, midä ma tohtrõlõ es kõnõlõ ja midä es küstä kah,» usaldas miis sõprulõ üteldä. «Viga om tuu, et ma võlsi hirmus pall’o.»
