Olõ joba säändsen ean, et pia kirutama tuust, kuis mi, Oe külä latsõ, suviti Antsla sohvoosin tüüd vihtsõmi.

Soomõl oll’ igähummukunõ kogunõmisõ kotus. Tüü alust’ kell katõssa, a mi pidimi joba kolmveeränd katõssa kohal olõma. Mi, naasõ ja latsõ, istsõmi vällän vundamendi veere pääl nigu tsirgukõsõ traadi pääl ja uutsõmi tüükäskü. Mehe olli tarõn. Ku mõni ildas jäi kasvai minutikõsõ, kärät’ brikatiir Nikolai, kedä kutsõmi Kooläs, tälle: «Ega sinnu siiä es oodõtõ, sa võit kõrragõ kodu minnä!»

Tüüpäiv oll’ kõigil ütepikkunõ: nii latsil ku suuril. Koolä oll’ sitt miis. Määnestki umma mõtlõmist es tohe olla, pidit tegemä õiõndamata ja õkva nii, nigu käsk oll’ antu. Ku mõni pruuvsõ tälle midägi vahelõ üldä, kärät’ Koolä: «Pia mokk maan, egä sa siin peremiis olõ-i!» Eski mehe es julgu suud pruuki, järgmädsel pääväl oll’ kobisõminõ nätä: palk tüülehel väikumb ku tõisil. Mi hoitsõmi kimmäle suu lukun.

Mi, latsi tähtsämbä tüü olli kaalõ kõplaminõ, kitskmine, hainatüü, rüä köütmine, hakkipandminõ. Ku kardokavõtt alas’, ollimi joba koolin ja säält saadõti terve klass kuus aos ütskõik määndsele kolhoosi tüüle.

Latsi saadõti kapstilõ väetüst pandma. Koolä näüdäs’ tüü ette ja kattõ. Mi edimält teimiki tä juhatust müüdä, a sõs arvas’ Agu, tä velepoig, et ega mi orja olõ-i, et piami nii küürütämä, viskami väetüse peoga lakja. Lätski lahti pidu ja pillerkaar, a mitte kavvas. Koolä ilmu nigu maa alt vällä ja edimädse sõna olli: «Nakakõ astma, ku tüüd tetä ei taha!»

Soomõ kandin om üts mägi tõsõ kukil, egäl mäel uma nimi. Koolä jagasi tüü kätte mäki nimmi piten. Kos olli mäe nime: Viinakoamägi, Tirandimägi, Haavasaarõmägi, Tsigurimägi, Kunnmägi, Uigatsimägi, Muasillamägi, Marjamägi, Tarõperämägi. Ütski käsk es tohe kõrvust müüdä minnä, sõs ollit kõrragõ võlss mäe otsan ja pahandust ku pall’u.

Suvõ kõkõ tähtsämbes tüüs oll’ hainatüü. Meid, tütrikit, saadõti õks suurõrehadõga haina riibma. Kõkõ hullõmb oll’ tuu, ku sait reha ette peru hobõsõ, kes parmõ käen tsipõldõn nakas’ tagurpiten suurõrehaga mäest alla ajama. Sõs võtsõ õks süäme alt külmäs. Naabritütrigu hopõn es jää inne saisma ku kiviunikun. Plika linnas’ kivve pääle, a kellegi pehmekene käsi hoitsõ halvõmba är.

Mi, tütärlatsi tüüs oll’ kuurmategemine kah. Põhilidsõlt veeti haina küüni hobõsidõga. Ku suur tuu vankri õks lavatsiga om. Ku juhtu miis, kes visas’ üte viglatävvega vankrilõ kõrragõ puul kuurmat, sõs vaesõl kuurmategijäl õs olõki midägi muud tetä, ku hinge kinni pidädä, kuis tä säält mäekallakilt uma kuurmagõ peräle jõud. Oh toda kissa, ku kuurma ümbre läts’. Süüdü ollimi õks mi, kuurmategijä. Tiidsemi häste, kellele om rassõ kuurmat tetä, a valli es saa. Tuu, kes lõpõt’ kuurma tegemise, alust’ õkva vahtsõga.

Silutegemisel vedäsimi mi, noorõ, hobõsidõga haina silumulgu manu. Sillu tetti maa sisse kaivõtuhe suurtõ mulku. Hain sõkuti kinni kah hobõsõga. Tuul pääväl, ku oll’ silutegu, oll’ Andsiojan õdagu hää kinu. Mi kandi noorõ tahtsõmi kõik kaema minnä. Terve päiv oll’ tuust juttu. Naaru ja nall’a ku pall’u. Kooläle miildü kävvü mi takan salaja nuhkman. Tä oll’ pikk miis, kai mõnõ tõsõ mäe otsast, kas tüü käü nigu kellävärk. Ku tüüpäävä lõpp oll’ käen, oll’ Koolä õkva platsin. Ku tä näkse, et haud ei olõ veereni täüs veetü, oll’ mi minemisel juun pääl. Sülksimi, a kinu jäigi kaemata.

Ütes perätü rassõs tüüs oll’ küünin haina vastuvõtminõ, edesivinnaminõ, kihi pääle upitaminõ. Kõkõ kergembäs tüüs oll’ sääl külh haina kinnisõkminõ, õnnõ hädä oll’ tuun, et õhku kihi pääle nigu es tulõki, kuna kuurma saisõva ussõmulgu pääl. Mi, latsõ, pidimi olõma sama kõva ku mehe, kes terve pikä päävä kõgõst jõvvust kuurma kuurma takan haina üles pilsõva. Vahel oll’ sääne tunnõ, et Koolä võtsõ meilt mitu nahka kõrragõ.

Kõkõ rassõmb ja kõkõ halvõmb tüü oll’ õks rüä köütmine ja hakki pandminõ. Tuu tüü nõudsõ vihkõ kõvastõ köütmist ja kipõt edesijuuskmist: sa pidit jõudma järgmädse portsu manu inne, ku rüäniitmismassin platsin oll’, muidu ollitki kõik aig massinal jalun. Päälekauba olli käevarrõ är kraabitu, lämmi, higi juusksõ müüdä ihhu alla, parmu.

Olli ka tuu päiv tüül, ku Oe kar’alaut palama läts’. Lauda pääle veeti hainu. Laudapääline oll’ joba veerest veereni hainu kõvastõ täüs topitu. Uutsõmi viimäst kuurmat. Autu jõudsõgi kohalõ. Hõiksimi: hõissa, lõpp õkva paistus! Massin ai taasperilde kaldtiid piten üles. Tä tuurut’ mitu kõrda edesi ja tagasi, inne ku üles sai. Äkki hüpäs’ autujuht autust vällä ja röögät’: «Kõik vällä! Palas!» Nii ku vällä saimi, oll’ terve laudapääline tulõn. Hirmus tulõkahi, mis alas’ väikust kibõnast.

Tuu õnnõdu päiv jäigi mu viimätses tüüpääväs Antsla sohvoosin.

Noist suvitsist tüüpäivist sohvoosin om müüdä lännü üle kuvvõkümne aasta. Tuu aig om kõgõ meelen. Tüü sohvoosipõllu pääl oll’ rassõ, a ütenkuun saimi õks kõgõga hakkama. Tuu aig tekse meid tugõvambas, opas’ virramata ekä tüüd kõrralikult tegemä ja andsõ eluaigsid sõpru.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs