Paganamaa seenetark Mürgü Marje om peris õigõlõ ütelnü: ku tahat teedä, kon omma kikkaseenekotussõ, kae, kohe omma mõtsan sisse sõkutu suurõ raa. Näi säändsit suuri rato uma silmäga, ku ütspäiv ummi kikkaseenekotussit üle kaema lätsi.
Vast kümne vai esiki paarikümne aasta iist mõtli, miä saa sis, ku koolõsõ är nuu inne sõta sündünü vanamehe, kiä kõiki seenekotussit tiidvä ja hummogu varra uma tsõõri är tegevä. Mõtli, et sis tulõ mu aig, olõ ütsindä seenekotussidõ tiidjä ja saa suurõ saagi. A nii ei olõ lännü. Koskilt omma tulnu vahtsõ korjaja, arvada nii treenitüisi silmiga, et mul tulõ õnnõ seenekotussidõ viiri päält perri kor’ada.
Korvi sai siski täüs, om jo peris hää kikkaseeneaastak. Ja ku nuu vahtsõ korjaja omma noorõmba, sis saa-i näide pääle pahanu olla. Mõtsan opva nimä parõmbalõ luudust tundma ja vast eläs siini korjamisõ kommõ kah iks edesi.
