Ma kuuli raadiost, et hainakuu oll’ seo aasta kõgõ lämmämb suvõkuu, põimukuu inämb nii kuum ei tulõ. Parõmb omgi, hainakuu tõõsõl poolõl oll’ mõni päiv iks ülearvo kuum. Mi kandih om vähämbält vihma viländ tulnu. Nii omma mõtsa kikkasiini täüs. Ja mõtsamarju om inämb ku viimädse suvõ.
Õnnõ ütte õigõ suvõ mano käüvät asja om puudu. Seo aasta olõ-i kiholaisi. Mõtsa saat minnä niisama: piä-i laskma hindäle pääle tuud kihvti, mis kiholasõ kõrras minemä aja, a esi saat tuust kihvtist päähalu. Nüüd võit mõtsah rahulidsõlt värskit pedäjähõngu nuhuta ja puhta peoga must’kit suuhtõ toppi. Jakkus tävveline Võromaa suvi.
