6. Vanõmb kooliigä
Vanõmban kooliiän teküse joba kamba, inämbjaolt poiskõisi hulgan. Egäüts taht kohegi kuuluda, kamban teküs üttehoitmisõ tunnõ. Kes ei viisi trennin vai muial kävvü, nakkasõ tõisi kiusama, et kuigi silmä paistu. Säändse kamba juhis om harilikult kehvä opmisõga poiskõnõ.
Muidoki om tollõs mitmit põhjuisi, kas hindäst tulõvit vai kotost saaduid. Üts asi om opminõ, a tõsõlt puult kodonõ ütskõiksus. Vanõmbil ei olõ aigu vai tahtmist last är kullõlda. Esiasi om viil alkohol. Sis unõhtõdas lats ülepää är. Tä saa ka n’aaguta vai tetäs midägi viil halvõmbat. Tuu om nigu kettreaktsiuun. Ku koton kõgõ pahandõdas ja lats määnestki trüüsti ei levvä, sis nakkas tä säänest ümbrekäümist vällä elämä tõisi, esieränis nõrgõmbidõ pääl. Teküs koolikius, midä oppaja kah egä kõrd ei näeki.
Näüde elos. Viimätsen pingin istsõva kats vähäldäst tasast poiskõist, kellest ütte narriti timä verevä hiussõ peräst. Ütskõrd pääle tunnõ võtsõva kambajõmmi tuu poiskõsõ koolikoti är ja käksevä kalitori korgõ kapi otsa, kost tuu vällä es paistu. Kooli kraamjatädi tahtsõ joba ussi lukku panda, ku näkk’, et kats poiskõist omma viil rõivaruumin ja otsva midägi. Kraamja tull’ poiskõisilõ appi ja leüdsegi koti üles. Kambapoiskõsõ passõva kooli värehti takan ja tahtsõva vahtsõst kotti är võtta, a õnnõs tull’ uulidsa päält üts miis appi.
Tütärlatsi siän om kah säändsit, kes tõisi kiusasõ. Nuu, kedä kiusatas, omma harilikult tasadsõ ja umaette, vähä seltsvä latsõ. Tütärlatsi puhul vahitas säändsen iän joba seldsiliidsi kihäkaalu ja rõivit. Kambast vällä jäedü nakkasõ sainaviiri pite käümä, et ei jääsi ette kellelegi, kelle käest või mõnda halvas pandjat sõnna kuulda.
Näüde elos. Tütärlats elli imäga katõkõistõ, esä oll’ är koolnu. Kuna imä ütsindä tiinse, es olõ võimalik tütrele kalliid kleite osta. Imä käve hummokust õdaguni tüül ja kodo tullõn oll’ väsünü, es jõvva inämb latsõ murrit kullõlda. Et ütsindüsest üle saia, ostsõ lats hindäle meritsia. Koolist kodo tullõn kõnõl’ tä umalõ ainumalõ sõbralõ, meritsialõ, nii umast rassõst murrõst ku vähätsest rõõmust. Nii kestse tuu üle poolõ aasta. Ütskõrd koolist tullõn oll’ timä kallis sõbõr är koolnu. Kül oll’ sis tütärlatsõ lein suur. Tä pandsõ eski Mol’ovihku leinakuulutusõ.
Et lats käve koton är ikõtuisi silmiga, naas’ ummõhtõgi imä kah murõt tundma ja latsõga kõnõlõma.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
