Oll’ pilvealonõ päiv. Taiva hall hoitsõ minno kimmähe maad ligi. Rohilinõ sammal korgidõ pedäjide varbit lämmistämäh, tundsõ hinnäst sääl puiõ vaihõl õkva nigu lämmä teki all. Mõts oll’ vaganõ. Vast uutsõ taiva lakjaminekit, kargit vihmatsilko, selgüst. Oodi timä kirja sammamuudu, õnnõ joba mitu nädalit vastust es tulõ.
Pääh oll’ säänesama hoimanõ olõk ku hallõ pilvi üle taiva sõiduh. Käe kävevä tuust huulmalda kipõstõ. Joba mitmõndat tunni küürüti puhmõ vaihõl. Must’kas must’ka perrä löüdse tii mu joba poolõldõ täüs saanuhe tsäikruusi. Tiiä-i, mis ma mõtli, ku kõigist kruusõst õkva seo üteh võti.
Ku ma timä lohakalõ aolehti sisse käänedü ja selgele ülearvo pall’o kliiplinti nännü paki vallalõ sai, naksi ma naarma. Roosa kruus prillega rohilidsõ kunna pildiga, kiräga «Ma olõ haruldanõ». Naaratus säädse prõlla kah hinnäst mu huuli pääle, et sõs kipõstõ jäl är häödä. Timä oll’ kavvõndah. Ma olli ütsindä siin, likõ samblõ ja kiholasõparvi seeh.
Tõmbsi peoga vähä vihatsõmpa. Õnnõ poolõ tummõ mar’a jõudsõva kruusi, tõnõ puul sattõ maaha, koh mu põlvõ naist muusi teivä. Hallõ dressipükse pääle jäivä siniverevä laigu. Nii pall’o, ku ma ka es taha, sai timästki tundma õnnõ ossa. Tuud ossa, mis tä esi julõs’ mullõ näüdädä. Tõnõ pudõni mu käest nigu peotäüs marjo.
Istsõ mõtsa ala maaha. No kas nakkas sadama või kannatas viil är? Taivas läts’ õnnõ tummõmbas. Aastakümnidega är sammõldunu kand oll’ sinetävit must’kapuhmõ täüs. Mar’a suurõ ku täüskuu. Võtsõ üte sõrmi vaihõlõ ja kai lähkümpä. Must’ka sinidse koorõ pääl oll’ vahajas kiht, mis mar’alõ samõtidsõ, esiki kuninglidsõ vurhvi andsõ. Timäl olliva peenikese näojoonõ, hoobis tõistmuudu ku tsõõrikul, tõsitsõl must’kal. A olõk oll’ sammamuudu sääne kuninglinõ. Tsusksi mar’a suuhtõ, makõ mahl juusk’ keele pääle, värvse tuu niisama sinitses ku tä esi. Võtsõ samast puhmast viil paar marja, üts suurõmp ku tõnõ, tsusksi suuhtõ. Ja viil. Timä sõnno ahmsõ ma sama suurõ isoga. Kooni hääd sai liiga pall’o. Haari viil paar peotäüt marjo ja vali kruusitävve väiku pangi sisse, kost joba mar’aunik vasta sinet’. Jäl otsast pääle.
Kõndsõ lähkümbäle toolõ kotussõlõ, koh minevä suvi mõts oll’ palanu. Siin-sääl oll’ iks viil nätä palamisõst mustas lännü koorõga pedäjit. Mõtsaalonõ oll’ nakanu tagasi kasoma. Paiguldõ halõtsi haina ja väikeisi kõolatsi. Es olõ tuu inämp rohilinõ, must’kapuhmõ ja sammõld täüs. Tuli, mis siist üle oll’ käünü, võtsõ õrno kasvõ käest elo.
Tä esi oll’ mullõ ülnü, et tahas mustikit kor’ada. Ma naarsõ, et tiiä kedägi, kiä võissi timä igätsüse ello viiä. Umõhtõ ommava tä soovi väega oholidsõ. Timä esi om oholinõ. Tulõkipõn, miä nii kergehe minno palama pand. Ma pala kesk must’kapuhmõ. Pala üü ja päävä õnnõ tä pääle mõtlõmisõst. Sõs saa-i midägi tetä. Pia palas kõik mõts. Aja eläjä lakja, kõrvõtas puid ja tapp õrnakõisi kasvõ. Varsti olõ-i inämp koskil must’kil kävvü.
Tä ütel’, et ei tulõ. Ku tä sõrmõ ommava tiku ja ma olõ tõrvas, om süä seeh pangitäüs iätänüt vett, mis kiimä ei lääki. Vast sai ma tälle jäl ülearvo lähküle.
Ai hinnäst pistü, kruus oll’ marjo täüs saanu. Vali tuu pangi, pang sai kah täüs. Silm jäi jäl palanu mõtsa pääl pidämä. Piaaigu tundsõ tuud läpätävat, kirbõt palamisõ haiso umah nõnah. Pruun mõtsaalonõ, tsirkõ vakkaolõk. Sääl kõrval mustikist sinetäv rohilistõ uppunu elo. Naksi naarma. Võtsõ pangitävve must’kit ütte kätte ja uma kunnaga kruusi tõistõ, niisama sinidseplekiliste kätte. Edimädse suurõ vihmalaraka sattõva vasta mu näko ja prilliklaasõ. Saisõ ja lasksõ vihmal hinnäst mõskõ, et perämänegi tuli är saanu kistuda.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
