Tinavanõ jaaniõdak oll’ kül väega illus. Es sata vihma, oll’ parajalõ lämmi ja kihulaisi trehvsi nägemä kah mõnda ütsikut. Kes praatsõ tulõ pääl lihha, kes sannalava pääl hinnäst, kes pildsõ ütsindä mõrro suuhtõ. Mu jaaniõdak lõppi vahtsidõ sõpru löüdmisega.
Nakas’ joba hämäräs kiskma. Kraamsõ mõnõ anuma lavva päält, kai tulõasõmõ üle ja lätsi aianukka «hobõst juutma». Kõrraga näi, et murumättä naksiva liikma. Siil uma kolmõ pojaga käve aian ümbre, otsõva maahasadanuid leevä- ja lihatükükeisi. Nelläs siilipoig krõbist’ kassikrõbinidõ kausi man. Hoitsõ kõvastõ kausiveerest kinni, ku ma tahtsõ tedä kätte võtta ja tõisi manu panda. Hanirian naksiva nä naabri aida minemä. Pandsõ tuu nelländä poja kah tõisilõ handa, muidu jääs rongist maaha.
No panõ egä õdagu krõbinakausi vällä ja hummukus om tuu tühi. Ei olõ mu aian üttegi Hispaania, Ameeriga ega Vinne tiku. Olõ aian nännü ütte väega suurt siili kah. Vast om tuu noidõ siilipoigõ vanaesä, kasuk täl joba peris hall. Nigu mu päägi: olõ esi kah üts halli pääga vanaesä.
Elmo
