Mi maja oll’ häste tii veereh. Tuudaigu liiku tii pääl mustlaisi voori. Ütskõrd, ku vuur oll’ tulõkil, olli mu imä ja naabrinaanõ tii veereh uudistamah. Olli viil üsälats ja imä üsäh. Ku mustlasvuur läts’ müüdä, juusksõ voorist naanõ mi mano ja ütel’ mu imäle: «Hoitkõ sedä last vii iist, täl om uppumisõ märk otsa iih!» Ja juusksõ ruttu umalõ voorilõ perrä. Imä oll’ väiga hiitünü säändse sõnumi üle ja ütsindä minno vii viirde es lasta.

Imä ja sõsar vetiti jõõ pääl talvõl koetut kangast. Imä andsõ kangast jupi kaupa perrä, a sõsar ujosi jõkõ pite vastavoolu edesi. Imäle oll’ vesi vähä üle naba. Mullõ oll’ ant käsk olla veereh. A mullõ väega vesi miildü ja är ma siblisi vette.

Imä silmä alt olli vist är ja kõrraga löüdse hinnäst üleni viih ja vahtsõ suurõ imestüsega hõl’ojit viikasvõ. Näi allpuul ilosat liivapõhja. Põhi oll’ nigu kullast. Vähäkese aigu oll’ viil mõnusat allapoolõ vaomist ja sis pikuti kuldsõ liiva pääl. Või ku õnnis tunnõ tuu oll’! Ja sis kattõ kõik, ma es näe enämb midägi.

Mis edesi sai, ei olõ kõnõldu. Huvitav om tuu kah, et ma esi ei olõ kunagi imä ja sõsara käest uurnu ja küsünü. Seo om olnu nigu tabuteema. Nüüd ei olõ enämb küssü, imä ja sõsar omma joba ammu paradiisih!

Sirka