Nüüd, ku inämp kohegi kipõt ei olõ ja välän lätt kah jo varra pümmes, tulõ päähä egäsugumaidsi mõttit, inne ku pildikasti vallalõ tii ja nuid maailma asju nakka kullõma ja kaema. Jätä täämbä televussõri rahulõ ja kae hoobis umma vanna pildialbumit.
Ku olli lats, sis imä iks kontrolsõ, kas latsõl om nõnarätt üten, kas kõtt täüs, kas kustu, nägo mõstu, hiussõ suitu, tuti pääh ja tripi kinni. Kõgõ pidi hinnäst inne ette näütämä, ku kuuli lätsi. Päält kuuli oll’ kipõ kontrolli alt pästä ja kotost vällä linnada. Sis sai sõbrannõga kontrollitus, kas sukajoonõ ommava iks sirgõ ja kas silmäkarvavärm ei olõ lakja juusknu.
Albumi ja kasti ommava nuid pilte täüs, slaidikastõ ja VHSe ja CD-plaatõ omma terve virna. Imä käsitüüd ja mõnõ hindä armsas saanu rõivagi omma viil koikotin alalõ. Hää, et iks är mahusõ ja et tõõnõ kodo Võrol ja tõõnõ Tal’nan. Mitte midägi ei olõ tahtnu är visada, esiki Piitre om mul alalõ olnu 60 aastakka. Saa jo timmantpulmigi pitä.
Pensionisambit meil ei olõ, a havvasamba omma külh jo nime ja sünnüaoga Rahumäe kalmuaian valmis. Piitre istus üsäpuutrin ja lugõ Haudi portaalist, pall’o täl naid kursavelli ja klassiseldsiliidsi om är lännü. Tütrikist ei saa arvu, nuu ommava päält meheleminekit tõõsõ perrenime saanu. Meil käü umavaihõl kah võigõlus, et kumb innemb är lätt. Ku minno tsähvätüsega vahtsõst ello lüüdi, oll’ täl nii hää miil, et ei piä nakkama matussit kõrraldama. Ku ma olõ tälle är näüdänü uma matusõrõiva – suka, kängä, kinda ja muu –, ja kõnõlnu är tuu, et minno piät är palotama, om vähämb vaiva havva kaibmisõga, sis timä taht kirstumatust ja viil üten autoga, selle et täl om juhiluba viil kümnes aastagas.
Sääne hausminõ meil umavaihõl käü. Ega hingiaol ei piäki kurb olõma. Taa om aig, ku olõt inämb aigu noidõ ummi kallidõ inemiisiga, kedä inämp mi man maa pääl ei olõ. A kunagi uut meid iks kokkosaamisõ ilo ja tuu aig jääs õnnõs lühembäs ja tuu üle piät rõõmu tundma.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
