Laadu pääl kõnõl’ üts seto, kuis ao omma kõvastõ muutunu. Ku vanast oll’ «seto» nigu sõimusõna, sis no om kõik seto keele ja kultuuriga köüdet värk uhkusõasi, pall’o otsva ummi seto juuri.
Paistus, et sama lugu nakkas juhtuma võro keelega. Ku innembi tull’ tihtsäle ette küsümist, et minkjaos taad võro keele asja aetas ja vaia om, sis no säetäs tsihte, kuimuudu kiilt inämb näüdädä ja opada. Tuu, et kõigi Vana-Võromaa umavalitsuisi juhi omma kokko tulnu «Uma leppe» taadõ, om tähtsä märk. Saias selgele arvo, et ku mi esi tan umal maal umma kiilt ja kultuuri ei hoia, ei hoia tedä kiäki. Ja tunnistõdas hindäle, et taa om üts väärt ja uma näoga asi tan lajan ja muutuvan ilman.
Uma keele oppamisõs koolõn ja latsiaidun om säetü küländ julgõ tsiht. No tulõ luuta, et oppaja ja latsivanõmba kah kinäste kõkkõ umakeelist tugõva ja timä väärtüsest arvo saava. Ja ku asi om joba muudu lännü, sis mille nä es pidänü saama.
