Majandustiidläne, profesri RAUDSEPÄ VAMBOLA pidi Tarto ülikooli majandustiidüskunnan oppõjõuammõtit pia 40 aastakka. Pensionipõlvõn om Vambola naanu inämb huvvi tundma ao- ja kodoluu vasta, a märgotas iks ilmaelost laembalõ kah. Tä om pandnu kirja hulga perimüst täämbädse kodopaiga Koorastõ, a päält tuu viil uma sünnükihlkunna Urvastõ kotsilõ. 24. lehekuu pääväl tähüstäs tä 85. sünnüpäivä.

* * *

Kuis lätt, Vambola, määndse omma Su egäpäävädse tegemise?

Uuri Osola kalmuaida edesi. Õkva aroti kalmuaiavahi Alaniidu Aigariga, määne saatus om olnu meilt maailma vällä rännänüil (esieränis üleminevä aastasaa vaihtusõl) eestläisil Vinnemaal, Ameerikan, Soomõn, Roodsin ja muial.

Ja viil. Tervüs nakkas tassakõistõ tagasi tulõma. Olli aasta alostusõn ligi puultõist kuud Võro ja Tarto haigõmajan. Asi oll’ peris tõsinõ, tetti kats lõikust. Olõ tenolik hääsuuvjalõ haigõmajarahvalõ, esieränis kirurgõlõ. Või kimmäle üteldä, et Eesti kirurgi omma supõrtasõmõl!

Olõt uman tüüelon tegelnü majandustiidüsega, pensionipõlvõn rohkõmb suguseldsi-uurmisõ ja kodoluuga. Kuis nuu kats asja ütstõist tävvendäse?

Inemisemuudu elo sais majandusõ pääl, a timäl om vaia väega tarka juhtmist. Kaegõ, kuis pääle tõist ilmasõta USAst alostusõ saanu Marshalli plaan vei kõgõ Lääne-Euruupa majandusõ kipõlõ nõsõmisõlõ. A säälsaman Nõvvokogodõ Liidu majandus, säälhulgan Eesti uma jäi närbelemä kooni tollõ liitriigi lagonõmisõni. Eesti saaminõ euroliitu oll’ meile lihtsäle supõrvõit! Elämi jo normaalsõn riigin ja saami tulõvigu poolõ kaia.

Inemise elo nakkas pääle vanõmbist, kotost ja perrekunnast. Mu jaos om tuu normaalsus. Mi iinkäüjide geeni ja väärtüse pandva paika tollõ, kiä mi esi olõmi. Kõgõ tähtsämb om, et inemine tundnu innekõkkõ esihinnäst. Om üteldü, et baltisaksa ja eesti sugupuiõn om niiüteldä andõkusõ geen, miä om andnu mi vaimlidsõ kasumisõ, majandusõ edenemise ja esiolõmisõ. Olõ toolõ saanu kinnitüst ummi sugujuuri uurõn.

Võromaa ja võro kiil paistusõ Su jaos tähtsä olõvat. Mille?

Mu ede-essi kodo oll’ Võromaal ja imäkeeles oll’ ja om võro kiil. Seo olõ-i murdõkiil, a umaette kiil. Päältsõa aastil oll’ mi külän ingerisuumlaisi, kiä lihtsäle pagõsiva siiä Vinnemaal valitsõnu nälä iist. Mu naabripoisis juhtu olõma Vihtori, kinka kävemi kuun kar’an. Timä kõnõl’ soomõ kiilt, ma võro kiilt. Määnegi aig, tävveste tähelepandmalda, sai arvo, et mõista soomõ kiilt ja või kullõlda Soomõ raadiost uudissit ja tõisi saatit. Ildampa olõ muidoki hinnäst kõik aig tävvendänü, esieränis sis, ku olli tüüpraktikal Soomõ pangan ja majandusuuringidõ keskusõn. Võro kiil om parhilla kah mu perre kiil ja lövvä, et seo keele mõistminõ om suur väärtüs.

Midä inemise saanu tetä, et hinnäst häste tunda?

Kõgõpäält umavaralisüs, miä tähendäs, et inemisel ja perrel piät olõma kodo, kodomajapidämine, kasvai kardokamaa ja kasvumaja, kõrvalõ pant raha pangakonto pääl ja tervüse iist hoolõkandminõ. Om asjo, midä saa massulda: tunda häädmiilt päävä nõsõmisõst ja alaminekist, mõtsatii pääl jalotaman kävvü, hengädä tävve rõnnaga värskit õhku, maada kõrralidsõlt 7,5–8 tunni, kor’ada hindä ümbre sammamuudu mõtlõjit. Ja inemisel piät kimmäle olõma mõni huviala.

Ku kaet täämbädse ilmaelo uudissit ja sõtu, mis mõttõ päähä tulõva?

Kae uudissit eesti, soomõ, vinne ja inglüse keelen. Perämädsel aol inämb esiki soomõ keelen, selle et seo kiil om kujonu õkva ku kodokeeles latsõst saani. Täämbädse päävä sõda om hirmkallis. USA om sõan Iraaniga kaotanu joba mitmit miljardit dollarit. Laiva, linnugi, raketi, drooni ja kõik muu sõakraam ja tollõ üllenpidämine võtt sato miljonnõ. Ku Eesti olõs jätnü kaitsõkulutusõ õnnõ katõ protsõndi mano SKPst, sis olnu mi kah tsipa rikkamba ja saanu tollõ kokko hoitu raha tsihti perrile, kodomajapidämiisile. Sõaohust pidänü tõsitsõlõ kõnõlõma as’atundja, kink kohus tuu om. Laemb rahvahulk es pidänü tuu man ülearvo kõva helüga targutama.

Kohe taa ilmaelo niimuudu minnä või? Mõistat ette arvada?

Puul aastasata tagasi ütel’ üts Eesti tunnõt filosuuf: «Kaegõ, aoluul omma jõnksu seen, a õga tuuperäst edenemine saisma ei jää.» Kõik sõa saava läbi, moodu löüdvä uma paiga aoluun, inemise hindä muutuminõ käü kõrrast kipõmba huuga. Väärtüse piät jäämä. Murõht tege eestläisi väega väiku manosündümine.

Ütle lõpõtusõs viil midägi hääd, näütüses, mis Sullõ rõõmu tege.

Ega esä kõgõ loomuperälidsemb õnn om latsist, latsõlatsist ja latsõlatsõlatsist. Ja ku mul näid kõik kokko saa 11, sis olkõ edimädse tenosõna tõõsõlõpoolõlõ, kiä kõgõpäält kinkse mullõ kats poiga. Edesine sugupuu kasuminõ om joba näide hindä tetä. Olõ imehtelenü ja armastanu umma immä ja vannaimmä. Vanaimä sünnüt’ ja kasvat’ ütessä last, imä viis last. Kitsikusõn, kon kõgõst oll’ puudus – söögist, rõivist, jalavarjõst ja pall’ost muust. Olõ tenolik, et mu edevanõmba peivä haridust suurõs väärtüses. Parhilla olõ rahul Eesti pensionisüstemiga, kõrraldõdu tohtrõabiga ja inemiseväärse elokeskkunnaga.

Egäl inemisel om siski hindäl otsustaja roll, määndses tä hindä elo kujondas. Ma piä tähtsäs positiivsüst ja hääsuuvmist. Tast ka mu elo juhtmõtõ: «Proovi nätä inemiisin hääd, hõelust ja ull’ust näütäse nä esi!» Tsipa krõpõ ütlemine, a esi olõ pruuvnu kavvõmbalõ hoita jutuajamiisist, miä omma pääletükjä ja annilda.

Raudsepä Vambola uman kodoaian Koorastõn. Rahmani Jani pilt