Ma kuuli raadiost, et riik nakkas tugõma umah keeleh oppamist koolitunnõh. Rahha andas mano, ku üle poolõ koolitunnist käü umah keeleh. Mu meelest om tuu as’aga inämb ku paarkümmend aastat ildas jäädü. Katõtuhandidõ algusõh oll’ pia pooltõh Vana-Võromaa koolõh uma keele oppus, parhilla õnnõ kolmandahjaoh. Ku latsõ kuulõ-i inämb kotoh võro kiilt, sõs om tuu oppaja kõnõlõminõ külh hää latsi kõrva uma keelega har’otamisõs, a nä nakka-i esi kõnõlõma. Ku niigi pall’o om tuust oppusõst api, et latsõ ei pelgä inämb umma kiilt ja ütle-i, et nä saa-i arvo, sõs om häste.
Noilõ latsilõ, kiä omma tulnu latsiaia keelepesärühmist, om tuu koolioppus kimmäle hää. Et kakkõmalda keeleoppus jakkusi. Eski ku nä tarvida-i kiilt, sõs nä mõistva ja pidävä umma kiilt tähtsäs. Nii ei lasta latsiaiah opitut raisku minnä. Katõ keelega kasuminõ arõndas keelemiilt ja avitas tõisi kiili kah oppi.
A kost võetas nuu oppaja, kiä esi laabsahe võro kiilt kõnõlõsõ? Inämbjaolt omma parhilladsõ keeleoppaja päält viie-kuvvõkümne ja nakkasõ jo pinsi pääle mõtlõma. Või-olla piässi uma keele har’otamisõs inämb miihi tarvitama. Mehe omma läbi ao suurõmba uma keele kõnõlõja olnu, selle nuu poiskõsõ, kiä omma miihi ja massinidõ man üles kasunu, kõnõlõsõ kah inämb. Esäpäiv om tulõmah, kitke kõiki essi ja vanaessi, kiä iks viil kõnõlõsõ, latsõlatsiga kah.
