19. Ausus
Inemine sünnüs siiä ilma ausan. Väikulatsõn om tä sääne paikõnõ. Suurõmbas saiõn saa ausus parra hoobi. Ku imä ja esä omma kur’a ja last egä koirusõ peräst nuhtlõsõ, nakkas lats pelgämä. Tä ei julgu inämb tettüt tunnista, peläten karista saia. Tä om sis vaiki vai nakkas pruukma hädävõlssmist. Ja ku vanõmba arvo saava, et lats võlss, saa tä viil rohkõmb nahuta.
A mille tuu hädävõlss teküs? Iks tuuperäst, et vanõmba ei viisi latsõ põhjõnduisi är kullõlda ja hinnäst latsõs mõtõlda. Suurõmban iän tulõ võlss joba tollõst, et meil om mugavamb ummi häti käkki ku näid är seletä.
Näüde elost. Koolin olle ütel latsõl rahakott kaonu. Naati uurma. Kõigi koolikoti otsiti läbi. Niisama karmani. A rahha ei koskil. Sis naas’ oppaja latsi ütekaupa hindä mano kutsma. Tä küsse egä latsõ käest, kas tuu võtsõ raha är. Kiäki es võta. Sis ütel’ oppaja latsõ pinginaabri nime ja küsse, kas lats usk umma pinginaabrit, et tuu es võta. Toolõ oll’ rassõ vastada, selle et tõsõ inemise iist kosta om väega rassõ, ku mitte võimalda.
Ku terve klass oll’ oppaja man är käünü, naati vahtsõst läbi otsma. Peräkõrd tull’ oppajal mõtõ rahakaotaja kott kah läbi otsi ja säält põh’ast vihkõ vaihõlt leütigi raha üles.
20. Kadõhus
Mõnõl inemisel teküs väega suur kadõhus, ku tõsõl häste lätt. Muidoki om pall’o säändsit inemiisi kah, kes tundva tõsõ õnnõstumiisist rõõmu.
Viil üts kadõhusõ vorm om sääne, et naatas tuuga, kinkal häste lätt, võistlõma. Ku otsa pääle saanul om auto, sis kehvemb ost kah auto, ja iks parõmba. Ku tuu jaos rahha ei jakku, võetas vai lainu, pääasi, et kõvõmb vällä nätä. Tihtsäle lätt parõmbalõ tuul, kes viisis rohkõmb tüüd tetä ja vaiva nätä. A kadõstaja ei taha tuust arvo saia.
Näüde elost. Üten külän elli kõrvu kats naabrit. Näist üts ehit’ hindäle katõ kõrraga maja ja kõik kõrvalhuunõ. Kuna täl vanõmbidõ käest määnest rahalist api saia es olõ, võtsõ tä ehitämises lainu. Huunõ valmis, saiva eläjä kah lauta ostõtus.
Tõnõ naabri oll’ sääne laisavõitu. Täl olli maja ja huunõ olõman, kül vanõmba, a käest lastu. Põhjusõs oll’ viinaviga kah. Täl oll’ kadõ miil kaia, kuis naabri uma elo juundõ säädse.
Ütskõrd, ku jäl aur pään, läts’ kadõhus nii käest, et tä läts’ naabridõ poolõ, ku kedägi koton es olõ. Lauda akõn oll’ poikvalla, tä võtsõ dihlofossipudõli ja lask’ selle lauta tühäs. Perän olli kõik kana är koolnu.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
