Nätäl algu hingipääväga ja no omgi joulukuu tulõkini sääne aig, ku enämb nuide pääle mõtõldas, kiä siist ilmast lännü. Muiduki omma siist ilmast ärä lännü sugulasõ ja ka muidu tutva alasi meelen, a pümmel aol kaias vast enämb vannu albumiid, uuritas mitma põlvõ takka sugulaisi kohta. Om aigu küüssü ütte ja tõist vanõmbõidõ inemiisi käest, kel enämbüisi uskmadä hää meelenpedämine sääntseist asjust, mea viiskümmend, kuuskümmend ja enämbki aastõid tagasi ollu, ja kiä tiidvä vai unõ päält, kiä kellele sugulanõ, kiä kellele konagi mehele läts’ ja konh elämä naksi…
Valgõl ja lämmäl aol otsitas tõnõkõrd võsõrikust üles vai vundamendinulk, miist teedä, et sääl sada ja enämbki aastat tagasi mõnõ sugulasõ majakõnõ oll’. Enne meid olnust tahtva teedä ja nuide tiidmisiga ummi juuri otsi nii keskiän inemise ku peris noorõ.
Ildaaigu kõnõli üts koolisõsar, et oll’ latsõn armõdu õnnõlik, ku löüse mõtsa kasunu varõmõidõ vahel hulkun määnüide põrmadulaudu vahelt kruusikõrva. Vanaimä oll’ taalõ konagi kõnõlnu, et tuu majakõsõ ollõv umal aol ehitänü üts neide sugulanõ, kelle tütär uma perhega sääl seeni häste elli, ku kiudutõdi. Tä ollõv tuu portsõlaanitükükese kodu veenü, puhtas hõõrunu ja tuud näputõn mõtõlnu, ku illus võisõ tuu kruus vai tass esi olla, ku vana taa om, määntse laua takan taast juudi…
Rändä esi kah viil põraki mõttõin kauõdõ, ku aian medä kaibõn konagitse kambrõkõsõ kotsilt, medä ilmangi nännü ei olõ ja ennegi vanaimä jutu järgi tuud paika tiiä, tsill’ukõsõ savikausi tükügi lövvä. Oll’ taa kausikõnõ konagi noorõ vanaimä käen vai tõi hoobis vanavanaimä taa anuma tallu? Külh tahtunu teedä, määne taa tarõ vahtsõn oll’, kuis ja kiä tahn elli… ja kas ma veidüki naist kellegi näkku olõ. Aga pilte nii ammutsõst aost muiduki ei olõ ja võit ennegi olõta, mea ja kuis. Abis om siski tuu, ku olõt juttõ, mea latsõn kuuldunu, miilde jättünü ja umilõ latsile vai latsilatsile edesi kõnõlnu. Suur abi om ka vanust laulõst, nall’akõist ütlämiisist ja esiki küläjutõst, mea tõnõkõrd latsõlõ kõrva jäije, ku vast es olõ pedänügi jäämä! Nii jäi miilde mõnõ inemise vai talu nimi, medä täüsinemisen üte ja tõsõga kokku viiä tiise. Nii püüsüs tükükeisi haavalgi alalõ mälestüs peris kaugõst aost ja inemiisist.
Külh olli hingipäävä õdagult surnuaia küündlevalgõn ilusa. Ja kiä esi sinnä es saa, palut’ vast küündlekeist kotun. Ja ku es palutagi, sis õks mõtõl ummi kalliide kadunuide pääle. Kalmuaida saamine ei olõki vast kõgõ tähtsämb. Nuu, kiä lännü, omma kõgõpäält ja enämbüisi mi söämen ja hingen, mälestüisiin. Kadnuide pääle mõtlõmine ei pea jo alasi murhõga üten käümä, ka ilusa ja nall’akagi juhtumise omma hää ja hoitva mälestüisi.
