Ku tan olnu foto, sis sääl pääl olnu paarkümmend latsiaialast kõllatsidõ helkvide vestega, kiä kõndva üten ummi oppajidõga läbi Lindora laadu rahvamöllü. Ei tiiäki, kas näil olnu kabõl kah üten, minkast kõik kinni hoitva, et kiäki kaoma es lännü, a kuigimuudu hanirita näide minek tulõtanu miilde külh.
Lindora laadust om aastit kirotõt ja kõik jutt nakkas tsipakõsõ kõrdama. Et oll’ pall’o autit, Tabina tõistõ otsa vällä, et es mahu söögiuulidsa pääl käümä jne. Iks otsitas ja löütäs laadu päält hans’at, kaias eläjit ja imehtedäs, kuis rahvas taast kõgõst är ei väsü. Olõ sääl laadu pääl käünü kümnit ja kümnit aastit ja mul om joba väega rassõ midägi vahtsõt löüdä vai tähele panda.
A timahava oll’ midägi, midä või vahtsõs kutsu. Võiolla om tuud inne kah olnu, a niimuudu silmä joht olõ-i jäänü. Nimelt olli Võro Sõlekese latsiaia (ammõtligult latsiaia Tähesära Sõlekese maja) oppaja ja latsõ võtnu ette ütidse laadu pääle tulõgi. Nii nä sääl kõndsõva, kooni löüdsevä üles rahvamuusigu Laube Kadri, kiä käü näile vahepääl laulmist oppaman. Kadri võtsõ kohvrist lõõtsapilli vällä ja äkki läts’ laulus! Rahvas jäi ümbretsõõri saisma, telefoni võeti filmmises vällä. Ja kõigil oll’ iin naarulinõ nägo.
Laulõti võro keelen. Laulu olli ildaaigu latsi jaos tettü, peri «Keelepesälaulikust». Latsõ lauli suurõ rõõmuga, teivä liigutuisi, nigu latsiaian kombõs. A tuu es olõ kah viil midägi vahtsõt. Vahtsõnõ oll’ mu jaos, et ku Kadri latsi käest midägi laulõ vahepääl küsse, tull’ tävveste loomulik võrokeeline vastus. Es piä kiäki kinkalõgi midägi ümbre pandma, kõik oll’ tävveste harilik jutt.
Tuu pildi nägemine and’ mullõ kinnitüst, et varra om viil mi eläväst keelest ja kultuurist minevikun kõnõlda. Jakkunu õnnõ oppajit ja härgütäjit, kiä latsilõ laulõ oppasõ ja nä Lindora laatu kaema veevä.
