Aol, ku võrokõsõ kungõlõsõ – tahtva nä vai taha-i –, mugu kehvembä keelesaiso peräst eksistentsiaalsõ valigu iin, kas näide identiteedil om kotus 21. aastasaa maailman vai jääs tuu häöväs anakronismis, midä pruugitas kõrd aastagan talomuusõumi hoovi pääl pääliinakülaliisile komejandis, om hää miil nätä, et määndsegi segädse jutumulli ajamisõ asõmõl võtt jälki üts päälenakkaja nuur naanõ selge saisukotussõ ja talitas õkvalt ummi sõnno perrä. «Võro keelen kirotaminõ om tävvelidselt poliitilinõ otsus,» ütel’ Kuslapuu Kaisa ildaaigu uma vahtsõ võrokeelidse sooloplaadi «var’o» kotsilõ riigiraadion.
Kuslapuu om täämbä vaest kõgõ inämb tunnõt uma bändi Lonitseera perrä, a om teküs folkmuusik kah (näütüses perimüskerigulaulu-ansambli 6hunesseq). A nigu Kaisa esi ütles, sis tä taht, et võrokeeline muusiga es tähendänü õnnõ vana ao rahvamuusikat – ja selle tekk’ tä plaadi, kon om innembide autorilaul, indie ja esiki popp. Tuu om väega tähtsä täpsele eelmädsen lõigun seletedü valigu kontekstin. A olkõ taa as’aga kuis om, kõnõlõmi no muusikast, midä taa albumi päält löüdä või.
Ma olõ inemine, kedä vaivas hirmsa tõbi umalõ õgasugumast helükraami kodo kokko kanda. Selle om mullõ väega miilt piten, õt rutuga (vai kogoni õnnõ kunstmudsuga) kokkoklopidu muusiga kõrval võtva mõnõ tegijä iks aigu uma helükeelega väega piinüt tüüd tetä. Üts parõmbit näüdüssit om Saru mehe Kolga Raimondi teksti pääle tettü «inglikuur», kon Kaisa lämmi helü kuun Gleasoni Sammi takan hiilvide mõnusidõ basskidrakäükega ja McCarroll-Butleri Naomi vilepilliga tege kullõja kõrvulõ tõtõstõ pikä pai. Niisama eht Kuslapuu tundõlinõ esitüsviis väega ilosahe timä hindä käe ja sulõga kirotõduisi laulõ nigu «hengeke» (no kullõlgõ tuud refrääni!), pehmekene «hällü päält alla» ja «ku hinnäst kõrras näet».
Viil üts väega esieräline pala om «huug»: säitsmeminotilinõ kokkosäetüs (piinült ütelden helümaastik) olmõeloliidsist tükest (jutuajamisõ-naardmisõ sõproga, autosõit), midä köüt kokko Kaisa hõrilamäng. Tävveline 10/10 momment tan om kõrdaja klipp Kuhlbarsi Friedrichi koorilaulust «Laulja engel ja tema kullane kannel», minka periselt eräle salvõstõt hõrilahelü juusk ütte nii umbõ ladusalõ. Tuu, õt «huug» olõ-i päälkiräst huulmalda määnegi tempokas andminõ, om hää – inemise «sisemäne huug» või sakõstõ olla sääne tasalik «tuli tuha all», õkva sääne tunnõ, nigu Kaisa luu lõpun esi seletäs. Viil pidä hõrril vahti üle «liide ja maarja», miä kõlas teksti perrä küländ hämmär-müstilidselt ja värv tegevüspildi õkvalt silmi ette.
Mõtligõ-aigladsõmbi (paiguldõ eski melanhoolsidõ) lugudõ kõrval omma mõnõ tempokamba laulu: näütüses küländ funky süntesaatriga «kõomahl juusk» vai «saisa tsirgu sälän». A eräle üts, miä pakk midägi tävveste vahtsõt noilõ kah, kiä arvasõ hinnäst Kaisa loomingut joba häste tundvat – iinperämäne pala «viktor viktooria», tettü Kauksi Ülle värsse pääle, miä om iks ausa raadio- ja rokibängri. Arva kogoni, õt taal luul om tävveste kõvva võimalust olla vahtsõmba ao «Kõnõtraat» vai «Tii» – nii õt ku teil om aigu-viitsmist õnnõ ütte luku kullõlda (a kullõlgõ iks tõisi kah, seo album om süvembät kullõmist väärt!), sis olku tuu «viktor viktooria». Looda väega, õt säändse huuga Kaisat saa tulõvigun viil kullõlda!
