Joonistimi üteh koolitunnih sünnüpääväkaardikõisi. Noh et niisama uma käega, juunlauda vai tsirkilt es tohe appi võtta.
Sääl nägi oppaja, et mu joonõ olli väega sirgõlt, ütel’, et inemine käega säänest ei tõmba.
Olle imelik, et ummi sõnno tugõmisõs võtte tä tahvli pääle juunt vidämä kõgõ värisevämbä käega tõsõ latsõ. Et sis olle hää kõigilõ kuuluta: näeti nüüd, sääne näge üts käega tõmmat juun vällä!
Säändse olliki mõnõ tsähvätüse, miä mullõ ammu unõhtõdust kooliaost miilde tulli.
