Võisõ olla 1980. aastak vai aastakat üts-kats inämb. Tüüti ETKVL Koondis Auto Võro majandin sohvri-laatjana. Massinas oll’ puulhaagis-furgoon, mille pääle mahtu pall’u tavaari vai taarat. Tavaari vedäsimi Antsla tarbijatõ ütistü puutõ müüdä lakja ja taara tõimi Antsla vai Võro taaralattu.
Ütel pääväl sai säändse tüü, õt pidi Antsla taaralaost kuurmas pääle võtma Valga veinivabriku taarat nii pall’u, ku massina pääle mahus, ja tagasi tuuma veinikuurma. Veini ja veinitaarat vidäsivä muidu Valga autobaasi sohvri, a veinitaarat oll’ kogunõnu nii pall’u, õt taarakasti olli joba lakõ taiva all.
Antsla tarbijatõ ütistü puult anti mullõ laatjas Viktor. Leimi sõs Viktorigõ kuudi laeni taarakastõ täüs. Pääle mahtu koski viiesaa kasti kanti, midä oll’ kats kõrda inämb, ku tõisi massinidõ pääle mahtu.
Sõidi sõs Valga veinitehassõlõ, kon taara maahavõtmisõ järekõrran oll’ kats massinat. Võti kah järekõrda. Ütel massinal sai taara maaha ja tõist naati laatma, ku Viktor ütel’, õt taht kusõlõ. Massinast tä vällä läts’ ja ütest veinitehasõ ussõst sisse kattõ. Inne minnu olõva massina kuurma sai maaha ja nüüd manööverdi ma uma massina taara mahavõtmisõ kotsilõ. Pidi nüüd perrä kaema, õt taara üleandmisõl kastõ arv klapma lääsi. Taara klapsõ ja nüüd tull’ kaia, kuis veinikuurma pääle saa. Veinikuurma sai pääle ja ussilõ panti plommi ette. Võissi nigu Antsla poolõ sõitma nakatõ, a laatja Viktori olli ma är kaotanu. Ilma Viktorita õs saa ma umõtõ är sõita.
Lätsi sõs veinitehasõ ussõst sisse, kost Viktorgi oll’ lännü. Kaiõ sääl ümbretsõõri nikani, ku jõudsõ veinipütte manu. Kaiõ pütte vaihõl ümbre ja löüdsegi kaomõ lännü Viktori üte tõsõ mehege veinipütte mant. Midä mu silmä sõs näivä?
Pütte vaihõl saina veeren oll’ nelläkandilinõ laud koski miitre kõrda miitre ja kats tuuli. Üte tooli pääl istsõ veinitehasõ tüümiis, sälg vasta saina, ja suiksõ. Tõsõ tooli pääl mu kaonu laatja Viktor, kelle pää oll’ vaonu lavva pääle. Sääl õs olõ midägi imestä sellepärast, õt lavva pääl oll’ poolik vallalõ lõigat vorstikang ja kats liitrist plekist tuupi. Veinipütü küllen oll’ kraan, kost oll’ hää veini tuupi laskõ.
Raputi Viktorit olast, a Viktor vähäkese mõmisi ja suiksõ edesi. Raputi kõvõmbahe ja käräti, õt aig om kodu minnä. Nüüd ai Viktor innäst tooli pääl sirgu ja seldsiline tegi kah silmä vallalõ. Ütli Viktorilõ viil kõrd, õt aig om kodu minnä. Viktor oll’ väega kehvä kraadigõ juukõ kandma. Joba pääle õllõputli juumist läts’ täl kiil sõlmõ ja jala naksivõ all vänderdämä. Viktor oll’ suurõ kondigõ ja kaalsõ üle saa kilo. Õnnõs joomaseldsilidse jala kandsõvõ. Nüüd pugõsi ma Viktorilõ kaindlõ ala, Viktori käe panni indele ümbre kaala ja hoitsõ kinni, a kamraad tugõsi umma joomasõpra tõsõ külle puult. Nii saimi Viktori lõpus massina manu ja kabiini. Nüüd sai veinitehasõst kodu poolõ sõitma.
Viktor jäi muiduki sõidu aigu suikma, vaiu mullõ pääle ja segäsi massina juhtmist. Pei paar kõrda massina kinni ja säädse Viktori luuti.
Margusõ-nimeline sohvri läts’ tüült minemä ja ütel’ Antsla tarbijatõ ütistü esimehele Kuusikulõ, õt kauba laatmisõ vastu õi olõ täl midägi, a õt tä piät joodikit nõstma ja kandsõldõmõ, om liiast.
Jõudsõ veinikuurmagõ ilustõ Antsla. Viktor oll’ niipall’u kosunu, õt püsse joba jalgu pääl, a laatjat täst õs olõ. Tarbijatõ ütistül olli laatja, kes tavaarimassinidõ päält tavaari maaha laatsõ. Noidõ miihi abigõ sai ma veinikuurma maaha laaditus. Sääne lugu juhtu mul Viktorigõ Valga veinitehasõn.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
