Ei tiiä, kas Eesti inemise omma nii haigõs jäänü vai omma tohtri Soomõmaalõ lännü, a piät pall’u aigu uutma, et jutulõ saia. Edimäne tohtri es kae mullõ otsagi, mugu plõgist’ umma arvutit. A tõnõ puursõ ja mudisi minnu egä kotta päält. Lõpun kässe suurdõ haigõmajja minnä, lubasi sääl tõisiga aru pitä ja mu terves tetä.
No oll’ iks suur maja tuu haigõmaja. Sääl võit esiki är essüdä nigu võõran seenemõtsan. Sõidutõdi minnu sõs ütest tarõst tõistõ, suurõ ja targa massina egäl puul. Joba hummuku varra läts’ tüü valla nigu suurõn sõalaiva köögin. Kes kraatsõ palanikku, kes jagi tablette, kes vahet’ pampersit ja sängülinnu. Mõnõlõ panti prits kah tagaotsa.
Tohtri käve egä päiv minnu kaeman. Mõnõ päävä peräst ütel’, et lask minnu kodu är. Et nä omma niipall’u tennü, et kõlbas joba edesi ellä kül ja mitmõ haigõ uutva, et saia mu sängükotust hindäle. Naksi sis hilläkeiste vällä minemä, ku näi, et üts väega väiku naistõrahvas tull’ tsõõritooliga mu manu. Tä näkk’, et mul om vallus astu ja lubasi mu väläussõni sõiduta. Ütli aituma ja seleti, et elun om nii, et uma valuga piät egäüts esi toimõ saama.
Tollõ pääle kõnõl’ tuu naanõ mullõ jutu, kuis üts sini-musta-valgõ lipsiga miis käskse täl ildaaigu jalust är minnä, et jäävät üten tähtsän majan aknõalutsidõ istangilõ ildas. Ja ku tä sinnä pall’u ildas jääs, saa aknõalutsõst ussõtagunõ. Mullõ tulõt’ tuu jutt miilde Kunderi Juhani jutukõsõ «Ahjualune». Sääl oll’, et ku pernaasõl süük valmis sai, tull’ ahu alt väikene mehekene, pallõl’ süvvä. Ja nii ku kulbi hindä kätte sai, oll’ pada tühi ja mehekene kaonu. Aknõalutsidõga om sama lugu: panõ näile rahapott ette, tuu om kõrraga tühi ja nõudva viil manu kah.
Nüüd ma olõ joba kotun ja laku ummi haavu, a iks lätt mõtõ tuu suurõ haigõmaja tüütegijä mehidseperre pääle.
Elmo
