26. süküskuul oll’ Põlvan filmi «Seatapp» edimäne näütämine. Käve kah seod pall’o reklaamitut musta komöödiät kaeman. Piä õkvalt är ütlemä, et komöödiät ku säänest ma seost filmist kül es levvä. Oll’ kül nal’aliidsi ütelüisi ja mõni veidemb nal’alinõ johtuminõ. Ma esi liigitäsi seo filmi rohkõmb mi tulõvigu tragöödiäs, kon om tunda eestläisi maaelo häädümise hõngu.
Film pand mõtlõma. Esieränis häste saava filmist arvo maainemise, kellel om olnu köüdüs ummi eläjidega. Film om aost, ku viil egän talon eläjit peeti. Niisama ütles film midägi noilõ nuurilõ, kiä käve ummil vanõmbil ja vanavanõmbil maatöiel abis.
Stsenarist ja režissöör om Kiuma küläst perit Mustingu Ove. Joba latsõiäst pääle uma perre farmin tüüd teten sai tä tunda rassõt egäpääväst maaello. Hummogu inne kuuli olli vaia eläjä är süütä, sis silo- ja sitahais maaha mõskõ ja kuuli minnä. Pääle kuuli oll’ jäl vaia lauda man avita. Ja nii pääväst päivä. Ei määnestki pito ja pillerkaari. Elävä fantaasia ja mõttõmaailmaga nuurmiis tundsõ jo kooliiän, et taht tetä midägi rohkõmbat ku ränkrassõt maatüüd. Tä unist’ tetä muusikat, lei bändi Winni Puhh. Ka filmihuvi tekkü täl joba koton.
Filmi «Seatapp» mõtõ kerisi Ovel joba kümme aastat pään. Lugu sai kokko kirotõt nii ummist kogõmuisist ku ka umatsidõ elost.
Produtsent Laugamõtsa Jaan opsõ Tal’na pedagoogilidsõn instituudin üten Ovega filmirežiid. Timä insenerist esä käve tüüst vabal aol Jaan Tombi nimelidsen rahvatiatrin näütlemän ja väiku lats oll’ tihtsäle esäga üten. Uma edimädse rolli tekk’ Jaan telelavastusõn «Väikevend ja Karlsson katuselt» Väikevenna osan. Jaanilõ ei olõ kah võõra ei maaelo ega võro kiil. Jaani vanavanõmba ellivä Tsolgo külän, prõlla omgi Jaani maakodo vanavanõmbidõ talo. Sääl tä käü hinnäst niiüteldä liinakäräst maaha laatman.
Lühküle filmi sisust kah. Tegeläisi mängvä pall’o hää näütlejä, lämmä süämega inemise. Esieränis jäivä mullõ miilde Nuteri Egon peremiis Antsu osan ja pernaanõ Minna, kedä mäng Saldre Külliki. Võimsa oll’ tuu, kuis nä hoolõ ja armastusõga hoitsõva ummi eläjit, nigu olõssi nuu uma latsõ.
Väega häste mängse umma ossa Teplenkovi Taavi, filmin vähä juhmivõitu ja bürokraatia inemises olõmisõst korgõmbalõ nõstnu euroammõtnigu asõmik. Väega süvvä jäle jätse viil tõpratohtri ja tsuskaja Bratoslavi osatäütjä Bražniku Oleksandr. Timä tegeläsel oll’ süä õigõ kotusõ pääl. Täl oll’ esieräline ligimädsearmastus nii inemiisi ku eläjide vasta ja ärtuntav ütsindüs võõral maal ellen.
Kõgõ tähtsämbä osatäütjä olli eläjä, ilma kelleldä seo film olõssi olõmalda. Nä olliki päätegeläse, selle et näide üllenpidämine ja triinmine, et nä tennü õkva toda, midä näide käest oodõti, ollegi filmi kõgõ rassõmb osa. Õnnõs tull’ appi eläjide hingeello häste tundva Trummi Katrin, kes om niisama maal eläjide seltsin üles kasunu.
Filmi päälkiräs tahtsõ režissöör kimmäle panda «Seatapp», kuigi seon luun üttegi tsika är ei tapõta. «Tsiatapp» tähendäs jo appirüükmist ja millegi lõppu. Vanõmba inemise mälehtäse periselt tsiatapmist, et saassi jõululavva pääle tsiapraati ja verivorstõ ja jakkusi kooni vahtsõ tapuni suidsulihha. Seo om päsemäldä asi, mis vii ello edesi.
Film läts’ mullõ väega henge ja pand’ mõtlõma, et ku meil maaelo är häötedäs ja talopojatarkus är unõhtõdas, kaosõ minevikku mi edevanõmbidõ kombõ ja oppusõ, mille nõal mi joba mitmit aastasatu elänü olõmi.
