Väega hirmsa uudis tull’: Põltsamaa sinebi tegemine lõpõtõdas är. Sõnnost tulõ õkva puudus.
Põltsamaa sinep om jo üts osa mi elost. Taa om mi uma mekk, midägi säänest, minka üten Eesti rahvas üles om kasunu, kõik elo timäga kuun elänü. Kujota ette: võtat hapnõkapstasupi seest läbikasunu lihatükü vällä, säet leevämuro pääle, a sis äkki… olõ-i õigõt sinepit pääle panda! Proovit Soomõ makõt, purgi seest määnestki terälist ja vast midägi viil, a toda õigõt mekki saa-i ütestki kätte.
Võiolla nakkas kiäki sama retsepti perrä sinepit tegemä. A Põltsamaa sinep olõ-i ütsindä timä krehvtine mekk. Sama tähtsä om timä tuubikujondus ja kõik nuu mälehtüse sinnä mano. Kuimuudu tedä om välämaalaisilõ pakutu ja määnest näko nä tuupääle omma tennü. Kuis latsilõ edimäst kõrda sinepit anti…
Mõnõ egäpäävädse ja harinu asja tähtsüs tulõ esieränis teräväle üles sis, ku mi taast ilma jäämi. Põltsamaa sinep om üts sääne.
