Vahtsõ vabariigi alostusõaol naati mi maalõ tuuma vällämaalt maaha kantuid arvutiid, miä meile viil häste kõlvssi. Võromaa poiss sõitsõ Tal’nalõ panka praktikalõ. Sai ütte tarrõ Tal’na poisiga. Istõva päiv läbi arvutidõ takan. Õdagu ütel’ Tal’na poiss, et praktikandil tulõ iks liiku kah tetä. Lätsi liina pääle pito pandma. Tal’na poiss pallõl’ Võromaa poisi käest muusiän lühküs aos lainu ja Võromaa poiss andsõgi.
Järgmäne päiv oll’ poissõl tüü man pää haigõ. Kuigi kallidõ arvutidõ peräst oll’ kõvva är keelet arvuditarõn suidsu tegemine, es viisi poisi vällä minnä ja teivä vallalidsõ aknõ man suitsu. Aknõst oll’ nätä, et üts ülemb tulõ majja. Poisi kistuti kipõstõ uma suidsu är.
Ülemb näide tarrõ es tulõ ja tüü läts’ edesi. Äkki tundsõva poisi kärsähaisu. Tal’na poiss oll’ suidsukoni suhvlilõ tsusanu ja tuu oll’ sääl paprõ palama pandnu. Poisi kistuti tuld ja tuuluti tarrõ.
No tull’ Võromaa poisilõ eelmädsel pääväl ant lain miilde ja tä naas’ tuud Tal’na poisi käest tagasi küsümä. Tal’na poiss läts’ suhvli mano ja ütel’, et raha oll’ kõik sääl, a näet, är palli. Võromaa poiss es olõ rahul ja tulõt’ miilde, et lain oll’ küstü lühküs aos ja tä taht tuud tagasi. «A raha oll’gi mu käen väega lühküt aigu, vast veeränd tunni, ja sis oll’ otsan!» jäi Tal’na poisil õigust ülegi.
