Lugu juhtu hulga aastit tagasi, ku viil nuur olli, nii 12–13aastanõ. Tollõ ao latsõn olli ma joba täüsinemise iist vällän. Ütskõrd otsusti imä-esäga kavvõlõ sugulaisilõ küllä minnä. Usutliva, kas ma õks saa hakkama. No muidugi, olli ma kimmäs. Kodu jäi viil kuvvõaastanõ väikuveli Ülo.
Tõsõl hummukul tulli varra üles. Talliti eläjä, panni piimä jahtuma ja ai kats lehmä, vasiga ja lamba kar’amaalõ, kodu lähküle. Eläjä jäivä ilustõ süümä. Ku päiv korõmbalõ nõssi, ai väikuvele üles veidükeses karja hoitma. Mul olle vaia süük tetä ja kodutsit toimõnduisi kah. Küsse veli Ülo käest, midä tä söögis taht. Otsustimi katõkõisi, et tahas midägi errä hääd, mis meile miildü – piimäklimbisuppi.
Andsõ Ülolõ valmis tettü häste pikä kar’avitsa kätte ja ütli, et ku eläjä tulõva aiavilä poolõ, ajagu vitsaga tagasi. Vellekene jäi põllupindride ette pikä malgaga valvma. Meil olle väikene põllulapikõnõ maja kõrval. Sääl kasvi kõik aiavili: kapsta, kaali, peedi, põrkna. Kimmäle sai tuuga hoolõn oltus, et saaki saia.
Lätsi esi rahuga küüki süvvä tegemä. Võti suurõmba poti, et suurõmb laar suppi tetä, jääs tõsõs pääväs kah. Tei tulõ pliidi ala. Panni piimä potiga pliidi pääle. Tei klimbitaina valmis, oodi, ku piim kiimä läts’, panni klimbi patta. Joosi kõrras vällä kaema, kuis väikene kar’us kar’aga toimõ tulõ. Oh sa essäkene! Kari olle poolõn aian seen, robist’ mi hirmsa hoolõ ja armastusõga kasvatõdu aiavilä seen. Panni rüüken aida ja virudi eläjä aiast vällä. Kapsta, kaali, peedi – kõik olli upakilõ är jüretült virkse vahel. Kurb oll’ kaia. Sis joosi vellekeist otsma. Tuul olle ikäv naanu ja lännü kavvõmbalõ lumbi viirde pikä kar’avitsaga «kallu püüdmä».
Sõs tulle miilde süük pliidi pääl. Panni joosuga küüki. Oh sa jämme jummal, mis sääl olle! Piim olle kõiki klimpega «uma jalaga» potist vällä tulnu ja «jalut’» mullõ üle pliidiveere põrmandut pite vasta. Küük olle sinist savvu ja kõrbõhaisu täüs. Vot sullõ erä tegemine.
Kõiki noidõ õnnõtuisi pääle es olõ muud ku päätäüs ikmist. Ku vähä maaha rahusi, lätsi vahtsõst vällä umma põllumajandust kaema. Naksi uma latsõmõistusõga noid, miä viil kannat’, tagasi istutama. No midä sa istutat suuri kapstit, kaalõ, piite! Kõik oll’ nii segi, es saa sääl midägi paranda.
Kari sai lauta aetus, küük tulle kraami, kõtt olle tühi. Põllumajandusõlõ põnts pantu. Määne kül om aiamaa, ku imä-esä kodo tulõva. Ikulugu.
Lisas mu põllundusõst viil niipall’o. Ku ma hulga väikumb olli, tahtsõ kah umma põldu tetä. Olle kardoka pandmisõ aig. Kai, kuis musta mulla sisse kardoka panti. Mullõ tuu es miildü. Ma sai üte vana suumõsukausi, panni tuu ilusat puhast liiva täüs ja sinnä sisse ilusa kartoli. Kausi nõsti korgõ aidaveere ala. Esi mõtli, kül näil om sääl hää kassu. Ku ma ütskõrd kaema lätsi, et kuis kasusõ, löüdse kausist tühäs jüredü kartolikoorõ. Rottõ tüü. Niipall’o sõs mu põllundusõst.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
