Egä katsõkümnendin aastin inemine om saanu tunda määndsitki varjõ nõvvukogudõ-aigsist repressioonõst. Kiruta üte väega süämliku ja periselt sündünü luu, mille saatsõ 1955. aastal mu lell Karagandõst, ku oll’ sääl vangilaagrin, umalõ katõssa aastat noorõmbalõ velele – mu esäle. 

Lugu kõnõlõs näide latsõpõlvõst Võrumaal, midä lell vangilaagrin ollõn miilde tulõt’. Ma esi löüdse tuu luu hulga aigu ildamba esä märkmide vaihõlt.

Juhtu nii. Oll’ kinä suvõpäiv ja kõik perreliikmõ olli ummi toimõnduisi man. Lellä ülesannõ oll’ «eriala poolõst» olla noorõmba vele, mu esä latsõhoitja. Tuu ammõt es miildü tälle sukugi ja tä jätse vele ütsindä tarrõ.

Kõrraga kostsõ üle muru röögätüs: «Palas! Palas! Appi! Elumaja palas!» Kõik juusksõva viipangõga ümbre.

Lellä päähä tull’ välgätüs: «Veli maka hällün!» Suur murõ hindä andisandmatust ütskõiksusõst lei pään kellä. Tä juusksõ tarrõ.

Aastit ildamba kirot’ mu lell noist minotiist nii: «Tarõ oll’ tühi, õnnõ latsõ häll rippusi kõotoika külen. Säälsaman lähkül oll’ joba lae sisse mulk palanu. Lätsi hällü manu ja naksi sinnu vällä viimä. Õnnõs sa magasit nii rahulikult. Nõstsõ su hällüst vällä kõgõ tekiga, panni aknõlavva pääle, hüpässi aknõst vällä, lõpus sai su hindäle üskä, ja kati näo, et sädeme sullõ näo pääle ei satassi. Lõpus tull’ imä, võtt’ väiku tita hindäle üskä ja mi lätsimi kolmõkõistõ Mäetarõ poolõ. Midägi hirmsat jäi sälä taadõ ja ma es taha inämp sinnäpoolõ kaiaki…»

Arvada tuu vele hädäohtu jätmine ja tollõst pästmine tull’ miilde õkva sis, ku tä esi vangilaagrin oll’ ja maailm tedä es hellütä. Kül usksõ lell, et häömisest ja kannatuisist tulõ vahtsõnõ ja ilusamp maailm, kon om õigus ellä nii noil, kiä tundva hinnäst ilma süüldä, ku ka tõisil.

Ku kiäki lellä käest küsse, kuna timä veli om sündünü, vastas’ tä latsõpõlvõ mälestüisi perrä, et elumaja palamisõ aigu oll’ veli joba nii vana, et mõistsõ tuld kaia.