Seo kuu tõsõn poolõn mängitäs Ihamaru vanan kõrdsihuunõn suvõlavastust «Päeva lõpus», miä om reklaami perrä terrävmeeline lugu Eesti küläst. Lavastaja TAGAMETSA TARMO kõnõlõs tiatritüküst tsipa lähkümpä.
* * *
Mis tükk om «Päeva lõpus»?
Seo om Lennuki Urmasõ autoritekst aastast 2009 ja kõnõlõs katõst vellest, näide latsõpõlvõ kaastiiliidsist ja tuust, kuis nä vahtsõst kokko saava. Vellil tulõ jaka umavahel vanaesä perändüst, tõisil kõigil tulõ jaka noilõ vellile armastust, egälütel esimuudu.
A laembalõ om taa lugu Eesti küläütiskunnast täämbä, tan ja parhilla. Kirotimi taad Urmassõga tsipa ümbre, nii et peris 2009. aasta näütemäng taa ei olõ. Urmas esi om ütelnü, et taa om lugu Eesti küläst, kon lõpõs maailm.
Tükk om parasjago ütiskunnakriitiline pilk Eesti elolõ. Minno pand imehtämä, et 17 aastat om algteksti luumisõst müüdä lännü ja Eesti riigin olõ-i sittagi muutunu. Veidükese om ütiskund arõnu, AI om tulnu, a mõttõmaailm om jäänü täpsele samas.
A milleperäst tiit Sa taad tükkü õkva seo kotussõ pääl ja naidõ inemiisiga?
Kotus tan Ihamarun om tuuperäst, et mul om umanikuga hää läbisaaminõ ja tan tetäs hääd pitsat kah. Seo om piisavalt hää kotus intiimsembä suvõtiatri tegemise jaos, saali väega pall’o rahvast ei mahu, tsipa üle 100.
Näütetrupin omma neo näütlejä tuuperäst, et ma tahtnu olõ näidega tiatrit teten vahtsõst kokko saia. Näütüses Hannesõga olõ joba mitu aastat kõnõlnu, et pidänü midägi ütenkuun tegemä, nüüd seo aasta Hannest naanõ lubasi tulla. Anti om kursaveli. Maive om umainemine, tä ei olõ kah inämb ammu tennü midägi, kutsi, et tulku ja teku vahepääl. Häggblomi Kristjan, kes om Vanemuisõ oopõrisolist, om lihtsäle väega torõ nuur näütlejä ja laulja, kinkalõ tulõ anda võimaluisi. Tä tege muusikalisõ kujondusõ kah.
Olõt esi lavastaja ja mängit samal aol lava pääl kah.
Jah, nii juhtu. Edimält es piä nii olõma. Ma olõgi tuu rõõmsa klassiveli, kes armastas kõiki kõrraga. Olõ varrampa kah lavastanu ja mängnü kõrraga, mul om tan kats stseeni ja küländ hää kotussõ pääl, edimädse vaatusõ lõpp ja tõsõ alostus, saa hakkama.
Mis and sullõ jõudu ja tahtmist tetä tankandin tiatrit?
Uma kant ja uma kultuur. Ma arva, et seo lugu kah om väega mi kandiga kokko köüdet. Kaeminõ asju pääle piät olõma ärtuntav ja samal aol vahtsõnõ. Kimmäle ei või är unõhta huumorit: nall’a piät kah saama.
Kuna mul hindäl esä kuuli minevä aasta är, sis kõik tuu perändi jagaminõ ja muu om nii värske mu jaos. Tuu om tävveste sürreaalnõ, kohe maailm ja läbisaamisõ perändüse jagamisõga läävä. Minno hinnäst üllät’ tuu väega, kuis vellist saava suurõmba sõbra ja suurõmba vainlasõ ku varrampa.
Kedä oodat tiatrilõ?
Eesti inemist, kes viil julgus mõtõlda hindä kaastiiliidsi, sõpru ja lähembide sugulaisi pääle. Kõrras võinu liinamelu ja -elo är unõhta, kaia ümbre noide inemiisi pääle, kiä viil tan Lõuna-Eestin eläse. Ja mõtõlda, mille nä tan eläse.
Tagametsa Tarmo Ihamarun etendüspaiga ussõ iin. Rahmani Elo pilt
