Sõida egä nätäl Võrolt Karulahe tüüle ja seokõrd õnnistu mul peräkõrd ummõhtõ Karula mõtsu vaihõl kullõrkukkõ nätä! Jah, mu jaos oll’ tuu väega rõõmsa löüdmine, perämädse kümne aasta seen omma nä egält puult teie veerest ja hainamaiõ päält kaonu. Mu maakotussõ nurmõ olli kunagi noid kullatsit nuppõ hektärre viisi täüs, a no olõ-i inämb üttegi.
Mu latsõpõlvõn tuudi näid iks üsätäüsi kaupa vaasi ja anti koolilõpõtajilõ kingis.
Arvada om süüdü nurmi ülearvonõ kihvtitämine ja muu inemiisi toimõndamisõ mõosõ kah, et seo kinä lillikene kaoman om. Tege kurvas, et mu eloiä joosul sünnüs sääne muutus, kon üts imeperäne kasv nakkas vällä kuulma. Või trehvädä niimuudu, et kullõrkukkõ kuldnõ salahus ei jõvvaki inämb mu latsilatsini.
Seo lillikene om mullõ kõgõ miildünü uma saladsõ kulladsõ nupi ja hää makõ hõnguga. Gailiti Augusti «Ekke Moorin» om üts imekinä luulõlinõ lugu, kon õkva kullõrkuku omma päätegeläse. Varrampa olõ toda luku ette kandnu nigu ütte kinä sõnasäädmisega jutukõist, a muutuisi tuulõn saa seo lugugi vahtsõ häöjä ilo var’ondusõ.
Ka poisipääga Paula laulun omma ria: sa olõt nigu kullõrkukk, mink varrõ otsan illos nupp. Kullõrkukk, Trollius europaeus, om püsülill, a timä eloigä om umbõs viis aastakka, miä om püsükasvo kotsilõ küländ lühkü, ja tä sigines õnnõ siimnidega. Et tegünenü siimne, om vaia tolmõndajat ja et kullõrkuku kuplikõnõ om tõisi tolmõndajidõ jaos kinni, saa seo tähtsä tüüga toimõ õnnõ kullõrkukukärbläne. Väiku mutuk, kiä häitsmekattõlehti vaihõlt sisse roni. Häitsmide pääle munõs tä muna, nii saava tolmõndajis ka häitsmide seen kasuja kärbläsevastsõ, kiä ummakõrda söövä kullõrkuku siimnit.
Kullõrkukk om ülepää üts esimuudu lill ja tõisi kasvõga võrrõldõn mitund muudu ainukõrdnõ. Tuuperäst, et sääne piinü ilo iks kavvõmb püsünü, är kor’aku seod kullakarva pallikandjat, lasõ täl viil illos olla ja mano tegünedä. Ja umal aiamaal ja mõtsa veeren lasõ kah luudusõl ummapääd toimõnda, olõ-i vaia kõkkõ maadligi är niitä. Las jääs putmalda ja liigirikkust täüs lapikõisi mutukidõ jaos kah!
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
