Vanast saadõti lehetoimõndustõ hulga kirju, inämbüisi kaibuisi naabridõ pääle. Kirju osakunna juhataja oll’ ütsvahe ildaaigu mi hulgast lännü pikäaolinõ aokiränik Silla Ants.
Toimõndustõ tull’ ütspäiv väega paks kiri. Sääl seen oll’ vinnekeeline leht Literaturnaja Gazeta, kohe sisse lõigadu väiku pilukõsõ. Kiäki miis kirot’, et timä naanõ käü üte tüüseldsilidse mehega Nöörimaa söögitarrõ, ja pallõl’, et toimõndus võtnu hindä pääle vällä uuri ja tälle teedä anda, midä nuu kats sääl umavahel kõnõlõsõ. Mano oll’ pant kolm ruublit rahha.
Mi, tõõsõ toimõndusõ aokiränigu, kävemi kah Nöörimaal söömän. Ütspäiv näimi, et nukan istus üts miis, aoleht silmi iin. Tuu oll’ Ants.
Lätsi timäga juttu ajama ja tä kõnõl’ mullõ luu är. Ants oll’ viil kaenu, et lehe seen omma pilu väega väiku, ja lõigas’ igävüsest noid väidsega tsipa suurõmbas. A sis saiva pilu nii suurõ, et silmä punniti vällä ja midägi es saa inämb salahuisi päält kullõlda. Küsse Antsu käest, midä tä sis toolõ kiräsaatjalõ vastada mõtlõs. Antsul oll’ vastus õkva võtta: «Uursõmi, nä es kõnõlõ midägi esierälist, jutt oll’ tüüasjust.»
A mis kolmõst ruublist sai, küsse ma. «Tuu ma tarviti joba är,» kostsõ Ants kipõstõ.
