Raamatidõ lugõmisõga om nigu trenni tegemisega: ku tuud pikkä aigu tennü ei olõ, sõs lätt tujo kah kõrrast kehvembäs. Õkvalt ku trenni vai lugõmisõ lõpatat, tulõ jälki vahtsõt vunki mano.
Parhilla om mul poolõlõ kolm raamatut. Pia lõpõta raamadu «Tõde ja õigus» neländä osa lugõmisõ. Seo raamat om huvitav tuuperäst, et esiki ku tegevüs käü sada aastakka tagasi, omma pall’o teemä täämbädsel pääväl kah tähtsä. Om seo sõs murõ rahaga ni firmadõ pankrotti minek, naisi ja miihi roll ütiskunnan vai umalõ meelele kimmäs jäämine ni tõtõ perrä elämine. Vast tuuperäst mängitäs neländät ossa tihtipääle tiatrin kah ni Tammsaarõ teos om täämbädse ao inemisele kah meele perrä. Lisas loe ütte vällämaa tunnõtut krimiromaani ni Kübärä Kristi raamatut «Perämäne luidsas».
Kõik neo poolõlõ olõva raamadu kõnõlõsõ esi asjost ni aost, a üts om näil kõigil ütine. Pääle lugõmist om pall’o parõmb olla ja tunnõ, et olõ ülepää rõõmsamb inemine. Ku seol ilosal suvõaol om miil must, sõs mine vällä ja haara mõni raamat kah üten.
Hääd lugõmisõrõõmu!
