Suvildõ oll’ aolehetoimõndusõn sääne aig, ku inemiisist oll’ puudus, selle et aokiränigu tahtsõva kah puhada. Harilikult tulli sis appi praktigandi, kas tudõngi vai keskkooli lõpõtaja, kiä tahtsõva aokiränikus saia.

Ütskõrd tull’ toimõndustõ tüühar’otusõlõ üts pikkä kasvu nuurmiis, Vahur oll’ timä nimi. Käve iks ütest tarõst tõistõ juttu ajaman, opsõ niimuudu inemiisiga kõnõlõma. Tekk’ kirätüüd kah. Paar edimäst tahtsõ toimõndamist, a edesi tulli jutu, minkal es olõ väega vika. Umbõs kolmas lehelugu oll’ täl joba sääne, nigu olõs kirotanu as’atundja.

Üte luuga juhtu siski äpärdüs kah. Võrol oll’ tuu suvi sõaveteraanõ kokkotulõk, lisas umakandi veteraanõlõ tulli sinnä veteraani Vinnemaalt ja vast tõisist liiduvabariikest kah. Vahur tekk’ tuust pääväst artikli. Tä pand’ tähele, et Vinnemaa veteraani olli hulga vigatsõmba, kehvembäle rõivil ja näil es olõ kõrraliidsi tsõõrtuulõ kah, sõidiva esitettüisi kärrõga. Nii pand’ki Vahur lehejuttu kirja, et Vinnemaa sõaveteraani omma hulga närumba ku mi kandi uma.

Tuul aol loeti lehejuttõ inne trükkü minekit kõrralikult läbi, olli korrektori ja toimõndaja. Närumbidõ veteraanõ jago toimõndõdi jutust vällä ja pahandust es tulõki.