Seo luu vägimiist tiid egäüts meist. Seo om mi rahva kangõlanõ, kinkalõ või anda nimes Ants, Andres vai Toomas. Kuis tahati. Kasvai Nipõrnaadi! Timä vapa henge ei suta kiäki õga miski kinni pitä, timä tahtmiisi saa-i alla tsurmi, tälle saa-i sõnnu suuhtõ toppi, ammuki sõs mõttit päähä panda. Timä esi pidä hinnäst vannu ja õigidõ eestläisi võrdkujos, kink pääle olõs vana Lembitü esi uhkõ. Selle et timä esi om! Hingelt püürdjä, revolutsionäär, kangõ ja visa!
Kaemi veidü timä henge! Ku mi vägimiis taht näütüses hengele kosutust, lätt tä tiile. Nigu Nipõrnaadi. Tii piä-i olõma pikk. Tõnõkõrd lõpõs joba naabrimehe värehti takah, kinka tä löüd õkvalt puiõ riitasäädmise vai mõnõ tarvilidsõ massina parandusõ päält. Iinkujo nakkas häste külge, tuud tiid egäüts. Ku üts prii heng om otsustanu seol pääväl esierälidselt prii olla, sõs tükis seo ka tõsõlõ külge jäämä. Nüüd nakkas nipõrnaadilik rändämine, seodkõrda kurõmar’amaigulinõ. Mõnõl tõsõl kõrral kirssega… Nii omgi õdagu mito majapidämist, koh käü maiõ- ja puiõjagaminõ. Seo päiv olõ õi maailmah targõmpit miihi ku üts ja tõnõ. Nimä tiidvä nii täpsele ku täpsele, kiä koh ja kuimuudu võlss. Erälidselt mõni poliitigamiis. Nimä tiidvä täpsele, et näide naasõ ommava kõgõ parõma söögitegijä. Ütte aigu ommava näide naasõ kistumalda targa kah. Tõtõst kõnõlda, esiki liiast. Näütüses või olla, et miis tulõ uma rändamise päält tagasi ja haisas hoobis makõ ja terävä kohvi perrä ja ei suta kuigimuudu umalõ «roosinupikõsõlõ» selges tetä, et tä jõigi õnnõ kohvi. Uurminõ ja puurminõ käüse seeni, kooni miis taht hingele rahhu saia ja ütles: «Hää külh, kohvi… makõtviina jõi!»
Ütski nõid suta-i ütegi väega priid henge tagasi hoita. Prii heng tiid, et ku uss lätt kinni, sõs om õgah tarõh mõni akõn ja ku tä om joba autokuuri vai vetsumajja päsnü, saa täämbädsel pääväl õnnõs õka ust seest kah lukku panda. Vaba heng ei lasõ hinnäst kohegi kinni panda. Ku tä pand, sõs esi ja umast vabast tahtmisõst. Noorõmbapuulsõ võiva aig-aolt latsõpõlvõ kah takah ikkõ ja mõnikõrd hoobis uma imä mano paeda, et sääl umma priid henge kittä laskõ.
Õga eesti rahva vägimiis tiid, et timä mõttõ omma ainulidsõ ja naist arvo saaminõ sünnü-i õgalõütele. Kiä tuu säänest nii mõistusõ perrä ja õigõt hindä ümbre kannatas? Mi võimi õnnõ mõtõlda ja ette kujota, ku rassõ mi vägimiihil om. Ütskõik, kohe kaet, kõik kotussõ ommava kadõdit ja mõistmalda inemiisi täüs. Esiki hindä kotoh! Kõik tükvä timäga vaidlõma, a ütelgi olõ õi õigust. Nii timä mõtlõs ja märgotas mõnõ pido aigu jälleki, kas saasi kohegi paeda, kon timä õigust ja avvu peetäs.
Tervüsega om kangõlaisil nii, et tervüs om ravvast. Ku just kipõlt infarkti ei koolõ. Arsti mano minek vai mitte-minek olõ-i hirm, seo om vabahus! Ku olõ õi tohtrit, olõ õi hätä kah, a ku hindä «roosinupikõnõ» iks väega nakkas pääle käümä, sõs lastaski timäl tuu kõnõ tetä. Tuu olõ-i julgusõ perrä, tuu om alossäädüs. Ku ütskõrd kangõlasõl asi väega hullus lätt, sõs peräh om timäl kül pall’o juttu, kuis massina viiu-viiu huuvi sõitsõva. Ku üts helle helüga tütärlats timäle kõlistas ja pakk PSA-testi, mis suurõ raha iist kodo saadõtas, sõs siin olõ õi katsildõ mõtlõmist. PSA vai BSH, mis sääl vahet. Perän, ku «roosinupikõnõ» suurt arvõt näge, ei või kül kiäki arvada, kost kotsi päält seo tull’…
Sehvt ja kasulinõ sehvt om hää teemä. Sehvitämine oma timäl käpäh. Ildaaigu lasksõ tä ütel liinamehel hindäle tuvva üte vahtsõväärilidse muroniitmismassina, mis massõ kistumalda veidü. Tõtõst kõnõlda, sõs pall’o rohkõmp ku vahtsõnõ, a tuu uurminõ timäle ei putu. Rahaga kamandas «roosinupp». A massin pidi poolõ vaivaga kõik är niitmä. Nii üteldi. Pääle tõist kõrda lagosi massin tävveste lakja. As’atundja-miis ütel’, et taad vanna roisko olõ-i inämb mõtõt remonti viiä. Nüüt tulõ naasõl liinamehele kõlista ja klaaris saia, mis värk om. Tulõ vällä, et tuu saa õi inämp kätte miist, kink käest ostmispaprit küssü (selle et sõs tulõs vällä, pall’o vahelt võeti). Mi vägimiis om jälleki üte kasolidsõ tutvusõ võrra rikkamp ja timä naanõ mõnõ kõva sõna võrra vaesõmp.
Kangõlasõ omma väärtüs hindaette. Nimä ei olõ kunagi nigu väiku pini pernaasõ üsäh. Nimä omma esimõtlõja, esitiidjä ja kõgõ priimbä henge maailmah!
NB! Kõik kokkotrehvämise peris inemiisi ja olokõrduga omma juhuslidsõ, a ku mõnda säänest tiiät, sõs tiiät.
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
