5. Keskmäne kooliigä
Säändsen iän teküs opjil joba kohus ja tiidmine, et koolin piät käümä. Esiasi, kas tuu miildüs vai mitte.
Ku hinde kõrran, sis iks miildüs. A ku opitust arvo ei saa ja esi väega ei opi kah, sis ei taha inämb kuuli minnä. Tuud, et latsõl om koolistress, piät nii vanõmba ku oppaja mõistma tähele panda, ja tedä tuust üle avitama. Päämine avitaminõ omgi latsõlõ koolitükü selges tetä.
Kuigi latsõ omma joba ummi oppajidõga är harinu, saava nä väega häste arvo, määndse oppajaga saa ulakuisi tetä ja määndsega ei saa. Keskmädsen kooliiän naatas joba piire kumpma.
Oppajil, kes omma väega tasadsõ ja viisaga, om rassõmb tunni anda. Opja pruukva tuud õkvalt är, nakkasõ tunni aol umavaihõl kõnõlõma ja ei kullõ oppajat. Segäjä omma inämbjaolt poiskõsõ, kes tundva, et nä omma oppajast üle.
Oppajidõ vasta, kes omma väega kur’a, teküs latsil jonn. Klassin oldas kül vakka, a säändsit oppajit väega ei avvustõda, vähämbält keskmädsen kooliiän mitte.
Jääseki üle viil keskmädse, hää süämega oppaja. Nä mõistva uma lahkõ olõgi ja hää sõnaga nii tiidmiisi edesi anda ku opjit tunnin hindäga üten mõtlõma panda. Säändsit oppajit avvustõdas, näide mano julgutas uma murrõga minnä ja näide käest saias kõgõ api kah.
Näüde elos. Bioloogiat opas’ sääne tasalik miis, kes kunagi kurja hellü es tii. Muidoki naksi latsõ tedä kiusama ja tälle egäsugutsit vigurit tegemä. Kül oll’ tahvli mant kriit är käkit vai tahvlilapp ülearvo likõs tett.
Ütskõrd olle ütel tütärlatsõl imä huulõpulk kuuli üten võet ja tä tegi tollõga inne tunni algust ussõlingi vereväs. Poiskõsõ lei üte niigi logisõja tooli jalgu vähä rohkõmb vallalõ, et oppaja maaha satassi. Saasi nall’a.
Oppaja tullegi tunni ja muidoki määrse uma käe vereväs. Võtsõ sis tahvlilapi, et är pühki, a lapp olle ülearvo likõ ja kõik tsilku maaha. Sai sis käe kuigi puhtas ja istsõ lavva taadõ. Tuul naas’ lakja vaoma ja istja maaha sadama. Õnnõs sai oppaja siski lavvast kinni haarda ja peris maaha es sata.
Ku oppaja peräst tunni oppajidõ tarrõ läts’, küssevä tõsõ, mille tä näost nii verrev om. A hää oppaja es kaiba kunagi är, mis tunnin juhtu.
Lugu lätt edesi
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
