Kuuldusõ, et kunstmudso vai AI võtt kõgõ mi egäpääväelo uma kontrolli ala, om mu meelest iks katõ otsaga asi. Ütelt puult om hää ja mukav. Ku esi ei mõista määnest ülesannõt vai probleemi lahenda, sis annat AI-lõ hädä lõugu vaihõlõ ja vastus saagi valmis. Esiasi om, määne tuu vastus tulõ, kas toda usku ja elon tarvita kah saa.
Om kuulda mitmõsugutsit arvamiisi. AI või tark olla ja lahendusõ löüdmises tsihi kätte anda, a inemine piät iks kõik esi üle kontrolma. AI om nii vahtsõnõ asi, et tä taht vast viil oppust mano saia.
Juttu om olnu tuust, et AI võtt osa tohtridõ tüüst üle, et näide kuurmat väikumbas tetä. Haigõ mugu küsüs kunstmudso käest, mis täl viga om, ja saa õkvalt õigõ vastusõ. A ma iks ei usu, et tuu AI mu sisse näge, ku mul kõtt valtas.
Tõsõ kandi päält om tä jo nii tark, et timäga saa joba egäsugutsit asjo tetä. Nigu pikä filmijupi, kon inemise omma ilosas tettü ja eläjile inemise võimõ antu. Om kül nal’akas kaia, a esi tiiät, et tuu kõik om võlss.
Ku kunstmudsoga pettüisi tetäs, sis tuu kotusõ päält om arõng joba nii hää, et inemine inämb tuust valskusõst arvo ei saa. Mul hindäl oll’ sääne juhtuminõ, et oodi ütte ammõdikirja ja ku tuu kirä kätte sai, sis mu silmäle tundu nigu õigõ olõma. A ma vähä iks kahtli ja kai saatja aadrõssi üle ja leüdsegi via. Kiri tulle Omnivast, a aadressis oll’ märgitü Omneva. Nii piät naidõ pettüisiga väega ette kaema ja kõgõ kõkkõ üle kontrolma.
Kuna koolin kah naatas vai joba tarvitõdas kunstmutso, sis pidi latsõ väega targas saama. Tuu om muidoki hää. Tiidmiisi saa pall’o ja kipõstõ, piä ei esi ekä asja üle guugõldama. A ku AI pett, kuis sis tuust arvo saia? Iks piät oppaja seletämä, kuis taa periselt õigõ om.
Mu meelest om väega suurõs hädäs sügüsest sunniviisiline koolipäävä algusõ kellä ütsäs toukaminõ. Ma saa arvo külh, et nuu, kes säändse säädüse vasta võti, omma murrõn latsi lühkese unõ peräst. Et latsõ ei saa hummogu õigõl aol üles, selle et omma õdagu ildani nõnnapite uman nutin. A tuu illatsõmba koolipäävä algusõga tulõ egäsugutsit muid häti ette. Vanõmba läävä kellä katsas tüüle ja ku seeni veivä müüdäminnen latsõ kah kuuli, sis nüüd jääs lats ütsindä kodo. Esieränis halv om tuu algkoolilatsi jaos.
Bussi käävä kah inämbjaolt tüüinemiisi perrä. Egäl koolil ei olõ umma bussi, mis latsõ õigõl aol pääle korjas. Nii võitvagi õnnõ nuu latsõ, kes elässe kooli lähkül ja saava jalaga kuuli minnä. A pall’o opjit eläs koolist kavvõmbal ja piät bussiaigõga rehkendämä.
Mõnõ kooli omma joba teedä kah andnu, et ku lats bussi vai vanõmbidõga kellä katsas kuuli tulõ, sis pandas tä tuus vabas tunnis kas lugõma vai muid käeliisi tegemiisi tegemä. A siin teküs küsümüs, mis mõtõt om sis koolipäivä ildamba alosta, ku küländki suur osa latsi joba kellä katsas kohal om.
Olõ kuulnu, et ku latsi käest om arvamist küsütü, sis suurõmb jago tahassi vanal aol alosta. Ku tunni nakkasõ ildamba, sis lõpõsõ kah ildamba. Säält edesi: trenni nakkasõ ildamba, kodo jõutas ildamba, koolitükke tetäs ildamba ja magama mindäs ildamba. Tuu näge vällä nigu talvõaolõ üleminek talvõao aigu, millega kaotat joba kats tunni.
Ku koton koolitükke tegemises jääs õdagu aigu vähäs ja pää jo pikäst pääväst väsünü, sis ei jääki muud üle, ku kunstmudso abiga ülesandõ kipõstõ är tetä. Kas õigõhe kah sai, toda inämb üle ei jõvva kaia. Nii võttki kunstmudso mi mõistusõ üle.
Ku mi inämb ei piä uma pääga mõtlõma, kas meist saava sis ahvi?
Kunstmudsu kokkosäet pilt ahvist, kiä mobiiltelefonist uudissit lugõ.
