Võro liin om nii väikukõnõ, et kae kost veerest tahat, keriku torn om iks nätä. Ja kalmuaid om kah nii lähkül, kiviga visata. Et sinnä minnä, ei olõ vaia autoga müristä ja tossuta. Jalaga saat mõnõ kilo kaalu alla ja süä ei lää kah rasva. Ma esi käü tihtsäle sääl. Minevä kuu imäpääväl tegi pikä tsõõri haudu vahel. Kai, kas mõni tutva nimega om talvõl matõtu, võtsõ mõnõ murdunu ossa havva päält är, pandsõ mõnõ kistunu kündle palama ja kõnõli mõttõn pikä jutu ummi häie sõpru havva pääl, et kuis mul lätt ja midä näide silmä inämp ei näe.
Olõ sääl halvu asju kah nännü. Tulõ mõni, pand kündle palama, vana viskas tõsõ havva pääle, laat autotävve mustõ kottõ prügüga surnuaia kastõ sisse, kühveldäs pangiga sinnä tuudut liiva auto täüs, võtt mõnõ lapju vai rihä üten ja kipõlt minemä, nigu varas iks.
Ümbre roitminõ väsüt’ är ja ai peris vatulõ. Puhksi jalgu imä havva pääl ja küsse mõttõn tassa: «Tere, imä, kui sa ka elät?» Ja kõnõli tälle, kelle havva pääl oll’ käütü kõrda tegemän ja pall’u vahtsit haudu manu tulnu. Seleti viil imäle, ku hää om, et timä silmä ei näe naid sõajälehüisi. Et piät kesk üüd keldrihe juuskma vai hinnäst pargipingi ala käkmä. «Lupa, imä, ma tõmba su teki rihäga sirgõs ja panõ mõnõ kündle päitsile, et sul külm es naanu,» lõpõti uma mõtõlusõ.
Kõrraga näi, et kats oravat korgõ pedäjä otsan kaeva, kes tuu ull’ om ja maa pääl püherdäs. Mul oll’ paar präänikut karmanin ja pudisti nuu puu ala. No kos sis nakas’ üles-alla traavminõ – iks präänik suun ja uma sahvrilõ paika. Kats väikeist oravat hüplivä niisama ja aiva tõnõtõist takan. No mis näil murõt, kül imä ja esä talvõl lavva katva.
Varõmb nä ellivä tõsõl puul kalmuaida pedäjide otsan. Sääl üts rähn pesse pääd vasta puud nigu kuuliprits, et ütte vaglakõist kätte saia. Sis tulliva suuri lõuguga massina ja orava pagõsiva är kalmuaia puiõ otsa, sinnä nuu massina kunagi ei jõvva. A mine sa tiiä, ku prallõ jaos rahha puudu jääs, omma vast tan kah platsin.
Tuupääle tull’ miilde Tammsaarõ jutukõnõ «Poiss ja liblikas», kos üts poiss väega armast’ lille. Tä vali ja kõblas’ noid ja kai, kuis nä ilusalõ häitsivä. Kõrraga nägi poiss ütte kirivät liblikut ja täl tull’ kangõ himu tuu kinni püüdä. Ja ku õdagu sai libliku kätte, es olõki poiskõsõ miil nii hää. Kõik lillikese olliva maaha trambitu, a tuu kirriv liblik koolnu.
Heräsi mõttist, kai viil vähä tagasi. Üts orrav olõs mu käest nigu tassakõistõ pallõlnu, et võtku ma kürvitsäsiimnit üten, ku järgmäne kõrd tulõ. Talvõl om noid hää perrega krõbista. Ku nüüd rebäse ja hulkva kassi oravapoigõ umma pessä umilõ poigilõ mängmises ei vii, sõs omma nä õnnõlik pere.
Elmo
