Kasvi üles Kruutusõ mõisasüämen. Sääl oll’ joba ammu olnu tõukari ja hoolõga põldu haritu. Mu üleskasumisõ aol oll’ kõvastõ inemiisi liikmist kah. Oll’ targõmbat rahvast, selle et maalõ tull’ koolitõduid as’atundjit. Rahvast iks tull’ ja läts’, sõapagõjit oll’ kah ports. Egäüts tõi ummi kombit ja arvamiisi hindägä üten.

Moonakõisimajju oll’ kolm tükkü ja noidõ vahel sõs egäl uma aiamaalapp kah. Tuu oll’ nigu aamõn kerkon. Võeti mõõti ja opati ütstõist ja vahepääl näpäti kah. Aiamaa oll’ väiku ja tuu tarvitõdi jupildõ är. Vahel tulli piiritülü, ku kiäki piiri hindä kasus edesi pandsõ. Mõni uibu panti kasuma, iks üts suvõsort, kas sõs «Valgõ klaar» vai «Suislepp», ja sibulaupin. Noid iks rapsiti. Üts memm oll’ kadõ ja lõigas’ «Valgõ klaari» puu pikkupite poolõs, et ubina naabri maa pääle es sadanu. 

Maategemine oll’ rassõ. Kel oll’ abis mõni hobõsõmiis, mõnõlõ tull’ põka põristama, mõni kaibsõ esi. Maaha panti kardokas, sort oll’ «Sulev», tuu putõ ja valgõ ihoga tsiakardok, olli «Odenwald» ja «Väiku verrev». A viimäne oll’ maa raiskaja, es kasu ilman suurõs. 

Kükütedi kapstit ja kiäki tõi üten moodu panda kapstalooma ligistikku niiviisi, et ku nuu naksi pääd luuma, tõmmati üle üte vällä ja tuust sai hää kapsalehesupp.

Päämidse, midä viil kasvatõdi, olli piit, kaal, kürvits, kurk, sipul. Ku oll’ heldemb naanõ, sis tä jagasi iks ummi kasvõ, ku läts’ harvõndamisõs. Siimnit saia jo es olõ. Kurgisiimnit leotõdi ja panti idunõma samblõ sisse. Ei tiiäki, mille. Kurgi lasti suurõs kassu. Iks omma meelen suurõ hapnõkurgi, kon suurõ seemne seen.

Hää herne olli kimmä nimega tsukruherne. Üts osa hernist katõti kinni, et kiäki ei putussi ja järgmädse aasta seeme olõssi hindä käest. Latsil es olõki lupa esi pindremaal jõlku. Mi kävemi majandi vikipõllu pääl maiustaman. Ütskõrd oll’ direktri jommin ja ai meid vikipõldu piten takan, lassõ paugu püstolist õhku. Püksi olli meil täüs.

Kardokavirkse sisse panti kasuma põlduba. Ei olõ meelen, et noid peenikeisi aiaupõ olõs olnu. No ja nuu kasvu tahtsõ kah kaitsmist. Mäletä, et maru pall’o oll’ ohtjit ja noidõ tsuskaminõ tulõ viil põra näppe sisse. Ja tuu herksärohilinõ raudnõkõn! 

A sõs tull’ muudu DDT-pulbri. Tuud panti sibulilõ, põrknilõ, kapstilõ, kaalõlõ ja egäle poolõ. Tarrõ kah kirpõ ja lutikidõ jaos. Ollõv täie vasta räti ala kah pantu. Ildampa saimi teedüst, et tuu om kihvt. Muudsamabal aol tull’ dihlofoss kah viil pruukmistõ. 

Kürvits panti aia viirde rämpsu sisse kasuma. Tuust tetti suppi ja marineeriti, siimnit oll’ vaia järgmädses aastas. Latsilõ anti siimnit ussiroho asõmõl. 

Mar’apuhmõ oll’ ka veidükese – mitund muudu sitka ja tikõrperä. Tuukõrd sai puhmõ vaihõl pikutõdus ja pilvi kaetus ja ütsindä oltus. No om tett tuu uhkõ laul: puhmõ takan mõsti ja puhmõ takan kusti.

Mul ei olõ meelen, kas vabarnit kah kinkal aian oll’. Noid otsiti iks mõtsast. Maaskidõga sama lugu. Mõni muudsamb sissetulnu vast tõi. Mu latsõpõlvõn olõ õs tomatit kah lavva pääl. Kasvuhuunit kah es olõ, mõnõl olli klaasist lavakõsõ ja noid sis tetti vallalõ ja panti kinni. Muudsa perre kasvati sääl redist ja salatit ja kurki.

Kardokavõtminõ oll’ ütine. Vahel, ku lõunaaig viina anti, läts’ võtminõ käest är. Kardokas lasti kaldtiid pite läbi keldri aknõ salvõ, kost sis võeti, määnest vaia. Eläjile ja hindäle.

Mõisa aidast saiva tüülise lainus kapstariivi võtta, suurt rattaga vändätävät, ja tuu kapstatego oll’ sügüse suurõmp tüü. Egäl oll’ uma kapstas ja uma nipi, kuis ja mis.

Nigu keväjä aid rohilidsõs läts’, tarvitõdi är egä rohilinõ peotäüs. Eläjile. Kel eläjit es olõ, nuu anni tõisilõ. Uma söögi jaos võeti suurõ peotävve sibulapäälsit.

Olli nipi, kuis muttõst valla saia. Külänõvvukogost oll’ saadõt määnegi miis, kes püüdse lõksiga. Egä mutinaha iist olnu üts ruubli tüütasus. Tuud massõ varumiskontor. Ku mutipüüdjä ümbre liiku, joosimi täl takan ja hõiksimi: «Mutionu tull’!» A õigõ aiapidäjä vei iks üüpoti sisu mutimulkõ sisse.

Tõnõ nuhtlus olli roti keldrin. Iks tull’ suurõ mürinäga trepist alla minnä, et nä är lääsi. Es nä lää, tilbõndi lae all. Hirm hälvät’ mõistusõ. 

Hirmust tulõva silmi ette nuu lihava kapstavagla, mis inne taad tusti olli. Iso läts’ är.

Mõtlõ vaihõpääl, et moonamaja all’ nuu keldri olli uhkõmba ku elämine esi. Egälütel oll’ sääl uma lihaannom, seenepütt, kurgi ja kapsta.

Üts ull’ mälehtüs viil. Ütel antvärgil läts’ säält pütüst liha kaoma. Otsiti varast ja sõs tull’ vällä, et perre jahipini oll’ tuu, kes lihatükke vidi ja är käkse, maa sisse kraapsõ. Oi tuud sõimu sõs! 

Ku ma uma elo pääle lätsi, tull’ jo muudsamb aig ja tull’ naada umma aida pidämä. Sääl uma hoolõ ja moodu. Ja kohe mi nüüt olõ jõudnu? Maailm arõnõs, a vana mälehtüse andva iks elolõ vunki.

Reimanni Hildegardi tsehkendüs