Ma kuuli raadiost, et egäpäävädse söögikraami hinna nakkasõ pääle jaanipäivä allapoolõ sadama. Vasta keväjät omma hinna iks korgõl olnu. Nigu uulidsa pääl lumi är sulli, sai jo verevit maaskit osta. Mis tuust, et kavvõst lämmält maalt tuudu, olli peris maask’a maiguga. Või-olla vähä raha maiku visas’. A üte karbikõsõ võidsõ meksämises iks lupa.
Parhilla inne jaanipäivä saa egäst võrokõsõst gurmaan. Sa piä-i minemä turgu vai puuti, astut uma pindre mano vai kasvumajja ni võtat säält kõkkõ rohilist ja värskit. Säänest hää maiguga süüki saat õnnõ sõs, ku keväjä olõt siimnit maaha külbnü, hallaüül päälisrõivit kasvõ pääle säädnü, põvvaga iiskanniga vett kandnu, likõga hainu kitsknu. Tuu vaiv saa kõik tasa tettüs, ku makõt uma aia kraami saat suuhtõ tsusada.
