Suvinõ püürüsaig om pia käen. Tuu om iks olnu aig, ku inemise võtva hinnäst umist egäpäävätegemiisist vabas, tähistäse võidupühhä, tegevä jaanituld ja käävä ütstõõsõl külän. Üts arotus käü aastagast aastakka kah tuu mano: kas jaaniõdagu satas vai ei. Kogõmusõ omma näüdänü, et tihtipääle iks satas. Ma tunnõ saost õnnõ häädmiilt, aiavili ei kuiu är ja ei tolma nii kõvastõ.
Ku kaia timahavast aastakka, sis ilm om kasumisõ jaos väega helde olnu. Om olnu hulga vihmatsit päivi, a vihma om tulnu parasjago, olõ-i hirmsalõ uputanu. Ja iks pääväpaistõlist aigu om kah vihma sekkä olnu. Kõgõ tuu man olõ-i kihulaisi, saa õdagu rahulikult välän istu. Ja mul om tunnõ, et õigõ pia omma mõtsan kikkaseene välän. Kikkasiini korjaminõ om mu jaos kõgõ suurõmb meelehariminõ ja hindä laatminõ.
A suurõmbalõ hulgalõ rahvalõ om hindälaatmisõ aig taasama jaaniaig. Tüü ja vaiv unõhtõdas, peetäs pito, tundas hinnäst ku vaba inemine. Kunagi laulsõ Rutiku Emil, et tõmba juhe vällä sainast ja sust inemine saa. Tuu või olla õigõ jutt, a inemises saamisõst ütsindä ei avita: tulnu pruuvi inemises jäiä kah. Et perän es olnu suurõmbat kahjatsõmist.
