Kilki või võro keelen kutsu väega mitund muudu: kurukikas, viruskikas, tarõritsik vai saviritsik. Seo lugu juhtu väega ammu, sõa lõpuaastil vai õkva päält sõta, ku saviritsikit oll’ egä maaelämise aho takan.
Kats pääliina koolipoissi tuudi suvõs maalõ vanaimä ja vanaesä mano. Õdagu, ku magama minti, kuuliva poiskõsõ, kuis saviritsiga aho takan tsiristämä naksi.
Poissõ segäsi tuu tsirrin väega ja nä es jää magama. Poisi püüdsevä üte tsiristäjä kinni ja otsustiva, et lõikasõ timä tundla är. Tuupääle saviritsik peris är es koolõ, a sai iks kõvastõ vika. Ja periselt tegevä saviritsiga umma tsirinät tsiibu kokkohõõrdmisõga, mitte tundlidõga, a poiskõsõ tuud es tiiä.
Hummogu, ku poisi umma vägiteko vanaimäle-vanaesäle seleti, sai vanaimä väega pahatsõs. Tä tahtsõ poissõlõ mutukidõ piinamisõ iist peris kere pääle anda. Vanaimä oll’ koorilaulja ja tälle miildü egäsugunõ muusiga, tuu kah, midä saviritsiga aho takan teivä.
Poisi pästse keretävve iist vanaesä, kiä es lupa vanaimäl latsi puttu. A liinalatsilõ kõnõldi ilostõ är, et eläjit, esiki mutukit, piinada ei tohe.
